Euroopa poliitika toob meiegi lettidele senisest enam välismaa toitu, miks?

Euroopa põllumehed on muutunud rahutuks. Kõige suuremat tähelepanu on pälvinud Hollandis toimuv, kus protestid on kohati läinud vägivaldseks. Aga tegelikult hõõgub tuha all tuli ka paljudes teistes riikides.

Euroopa Liidu rohepoliitika eesmärgid on ambitsioonikad. Üha uued algatused on toonud päevakorrale kasvuhoonegaaside heitmete kiires tempos vähendamise, taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamise suuremahulise piiramise ning elurikkuse soodustamiseks põllumajandusliku maakasutuse vähendamise.

Hollandi põllumeeste vägivaldsed meeleavaldused on rahvusvahelist tähelepanu äratanud tänavu suve algusest. Rahul polda valitsuse kavadega, mis seavad ohtu sealse loomakasvatuse tuleviku, kuid kurdetakse ka ühiskonna vähest lugupidamist toidutootjate vastu.

Suuremaks muutusid põllumeeste protestid juunis, kui Hollandi valitsus otsustas eraldada 24,3 miljardit eurot põllumajandusreformide rahastamiseks,. Nimelt sunnivad reformid tõenäoliselt paljusid põllumehi oma tegevuse lõpetama.

Hollandi valitsus on üleriigiliselt seadnud eesmärgiks vähendada 2030. aastaks lämmastiku heitkoguseid 50 protsenti, et täita ELi looduskaitse direktiivide eesmärke. On hinnatud, et umbes 11 200 farmi peab oma uksed sulgema ja veel 17 600 põllumajandustootjat peavad oma karja oluliselt vähendama. See tähendab umbes kolmandiku Hollandi loomakasvatusettevõtete sulgemist.

Hollandis toimuv paneb küsima, kas samasugused protsessid ootavad ees ka Eesti põllumajandust. ELi poliitikad ja rohepöörde eesmärgid puudutavad ju kõiki liikmesriike. Hollandi ja Eesti põllumajandust võrreldes võiks esmapilgul öelda, et meie seis on hoopis teine.

On hinnatud, et umbes 11 200 farmi peab oma uksed sulgema ja veel 17 600 põllumajandustootjat peavad oma karja oluliselt vähendama.

Tegelikult aga ei tea me, milliseks kujunevad meie põllumeeste kohustused rohe-eesmärkide saavutamiseks. Väga lühikesele ajaraamile vaatamata siseriiklikud tegevuskavad ja kokkulepped selles osas praegu sisuliselt puuduvad. Äkki võib meie seisu nimetada vaikuseks enne tormi!?

Hollandiga raske võrrelda

Euroopa kõige intensiivsemate põllumajandustootjate hulka kuuluva Hollandiga võrreldes on meie põllumajanduse intensiivsus väga palju väiksem. Esimese näitena saab tuua maakasutuse. Territooriumi poolest on Eesti ja Holland üsna sarnased. Hollandis kasutatakse põllumajandustootmiseks umbes poolt riigi pindalast, samas kui meil moodustab põllumajandusmaa riigi pindalast vaid viiendiku.

Teine näide – drastilised on erinevused loomade arvus. Eestis on piimalehmi alla 84 000, kuulsa juustumaa Hollandi farmides peetakse aga lausa 1,6 miljonit piimalehma. Hollandis on loomkoormus põllumajandusmaa ühe hektari kohta 3,8 loomühikut, Eestis on sama näitaja 0,3. Euroopa Liidus oleme sellega tagantpoolt teised.

Kolmas näide. Hollandis kasutati 2020. aastal lämmastikväetisi kokku 220 000 tonni, Eestis aga vaid 41 500 tonni. Meie lämmastikväetiste kasutamise koormus ühe hektari kohta jääb Hollandile umbes kolm korda alla.

Hollandis kasutatakse põllumajandustootmiseks umbes poolt riigi pindalast, samas kui meil moodustab põllumajandusmaa riigi pindalast vaid viiendiku.

Vaata millist näitajat tahes, ikka jõuame järelduseni, et Eesti on nii Hollandiga võrreldes kui ka üldiselt ELi riikide hulgas üks kõige säästlikumaid põllumajandusmaid.

Kas väetiste kasutamist tuleks ka Eestis piirata?

EL on strateegias „Talust taldrikule“ 2030. aastaks seadnud eesmärgi vähendada põllumajanduses toitainete kadu vähemalt 50% võrra, millega kaasneb väetiste kasutamise vähendamine vähemalt 20% võrra.

Eesti kuulub nii orgaaniliste kui mineraalväetiste kasutamise näitajaid võrreldes ELi viimaste hulka. Seega ei saa Eestis kõne alla tulla Hollandiga sarnased koguselised vähendamise eesmärgid. Kui taim ei saa vajalikke toitaineid piisavalt ning sellega kaasneb saagikuse ja saagi kvaliteedi langus, seame ohtu riigi toiduga varustatuse tagamise.

Usume, et säästlikult majandama sunnib veelgi enam ka väetiste suur hinnatõus. Väetiste kasutamisel tuleb keskenduda hoopis kasutamisega seotud riskide vähendamisele ja kasutustõhususe suurendamisele.

Oluline on tagada, et põllul kasutamata toitained ei satuks vette ega ohustaks sellega nii põhjavee, siseveekogude kui Läänemere vee kvaliteeti. Selleks on vaja soodustada täppistehnoloogiate veelgi laialdasemat kasutamist ning panustada põllumeeste nõustamisse ja teadmistesse. Paraku näeme, et vahendeid selleks vajalikeks investeeringuteks uues ÜPP kavas napib.

Arvestades Hollandi põllumajanduse intensiivsust, pole seal peetud võimalikuks, et lämmastiku heitkoguste vähendamise eesmärgid saaks täita pelgalt tehnoloogiliste uuenduste ja tootmise ümberkorralduste kaudu. Meie suurim potentsiaal loodushoiu ja toidutoomise huvide lepitamisel peaks seisnema aga just investeeringutes parematesse tehnoloogiatesse. Ka ÜPP rakendamisel järgmisest aastast on oodata uusi reegleid ja karmimaid keskkonnanõudeid.

Kliimaeesmärgid alles selguvad

ELi tasandil ollakse lõpusirgel kliimaeesmärkide kokkuleppimisel. Sektoriteüleseid ambitsioonikaid kohustusi aastaks 2030 vaadates on õigustatud küsimus, kuidas need Eestis nii lühikese ajaga saavutatakse. Praegu puuduvad Eestis kokkulepped ja tegevusplaan, milline peaks olema põllumajanduse roll kasvuhoonegaaside heite vähendamisel. Need arutelud seisavad alles ees, kuid üldisi kohustusi arvestades on see protsess kindlasti keerukas.

Eestis turustati statistikaameti andmetel 0,75 kg taimekaitsevahendeid põllumajandusmaa hektari kohta. ELi keskmine on 2,33 kg hektari kohta.

Üks on selge: kliimaeesmärkide saavutamine ei tohi seada ohtu Eesti toidujulgeolekut. Valitsus ja riigikogu on selle seisukohaga üldiselt nõustunud, siiski on Hollandi lämmastikuheite näite varal veel väga vara hinnata, milliseks kujuneb tegelikkus.

Loomakasvatuses ja orgaaniliste väetiste osas näeme kliimaeesmärkide saavutamisel kõige suuremat potentsiaali biogaasi tootmise arendamises, mis eeldab aga väga suuri investeeringuid ja selget poliitikat, mis neid investeeringuid aitaks ellu viia. Praeguses energiakriisis pole vähetähtis, et biogaasi toomine aitaks vähendada ka meie sõltuvust Vene gaasist.

Taimekaitsepoliitika ohustab toidujulgeolekut

Väetiste kasutamine ja kliimaeesmärgid on aga vaid paar näidet laiaulatuslikust eesmärkide paketist. Juunis rabas meid Euroopa Komisjoni uus taimekaitse määruse eelnõu, mille ülesandeks on saavutada 2030. aasta eesmärk vähendada ELis taimekaitsevahendite kasutamist ja riski 50% võrra. Kui seni võisime loota, et Eesti taimekasvatus nii suurtest kärbetest pääseb, siis määruse eelnõu järgi tundub, et Eesti vähendamise kohustus ulatub 50 protsendist suuremakski.

Mis siis et Eesti on euroliidu viie kõige vähem taimekaitsevahendeid kasutava riigi hulgas. Eestis turustati statistikaameti andmetel 0,75 kg taimekaitsevahendeid põllumajandusmaa hektari kohta. ELi keskmine on 2,33 kg hektari kohta. Hollandiga võrreldes oleme ligi seitse, Hispaaniaga võrreldes üle nelja ja Poolaga võrreldes üle kahe korra säästlikumad. Seetõttu rõhutamegi, et vähendamise kohustusi seades tuleb arvestada ka liikmesriikide seniseid lähtetasemeid.

Hollandi rahutuste juurde tagasi põigates valas õli tulle juunis Hollandi valitsuse avaldatud riigi kaart, millel oli värvikoodidega ära näidatud, millised piirkonnad peavad kõige suuremal määral heitkoguseid vähendama olenevalt nende lähedusest looduskaitsealadele.

Vähendamise protsendid ulatuvad 12st 95ni. Paljud Hollandi loomakasvatajad said neid kaarte nähes üsna ühemõttelise teate, et neil tuleb piimakarja oluliselt vähendada või siis puudub neil sootuks tulevik senisel tegevusalal.

See tekitab tahtmatult väga otsese paralleeli Euroopa kavadega keelata taimekaitsevahendite kasutamine nitraaditundlikel aladel. Komisjoni määruse eelnõu saadab samuti nitraaditundlikel aladel umbes 30%-l Eesti põllumajandusmaal majandavatele põllumeestele signaali, et aeg on oma tuleviku ja edasiste tegevusvõimaluste üle väga tõsiselt järele mõtlema hakata.

Praeguses energiakriisis pole vähetähtis, et biogaasi toomine aitaks vähendada ka meie sõltuvust Vene gaasist.

Nii suurel alal taimekaitsevahendite kasutamise keelamine seab otseselt ohtu Eesti toidujulgeoleku, sest põllumajandus nendes piirkondades poleks majanduslikult enam jätkusuutlik.

Kas tulevikus sööme rohkem importtoitu?

Kieli Ülikooli mõjuhinnang strateegia „Talust taldrikule“ eesmärkide kohta näitab, et ELi ootab ees toidutootmise suur vähenemine – nii teravilja kui õlikultuuride puhul prognoositakse näiteks üle 20% tootmise vähenemist. Kohalikku tootmist üha keerukamaks ja kulukamaks muutes avame oma turgu rohkem imporditud toidule, mille puhtus ja tootmisstandardid pole meie toiduga võrreldavad.

Euroopa toiduohutuse ameti toidus sisalduvate pestitsiidijääkide viimase raporti kohaselt ei leitud 2020. aastal Eesti ja Soome päritolu toidust üle piirnormi taimekaitsevahendite jääke, samas kui ELis müüdavast toidust 5,1% ületas pestitsiidide lubatud sisaldusele seatud piirmäära.

Kui ELi liikmesriikide toit suures osas vastab kehtestatud nõuetele, siis näiteks Türgi päritolu toidu puhul leiti koguni 16,1%-l proovidest pestitsiidijääke üle piirnormi. Üle piirmäära pestitsiidijääke leidub palju ka Aasia riikidest pärit toidus (nt Vietnam 19,7%, India 17,5%, Tai 14,7%, Hiina 10,4% jt).

Hollandi tänavatel nähtud vägivaldsed väljaastumised ei tohiks teiste riikide põllumeestele kujuneda eeskujuks, kuidas tormaka rohepoliitika vastu seista, et oma ellujäämise nimel võidelda.

Vajame aegsasti realistlikke eesmärke, selget tegevusplaani ning konstruktiivset koostööd põllumeeste ja valitsuse vahel. Eesti põllumajanduses viimase paarikümne aasta jooksul toimunud tohutu arenguhüpe on näidanud, et meie põllumehed on uuendusmeelsed ja valmis uutesse tehnoloogiatesse investeerima. See on ka rohepöörde võti tulevikku vaadates.