Ühes riigis (autoril nimi teada) leidis aset huvitav lugu. Üks poliitik äratas oma käitumise ja küürus kõndimisega suuremat tähelepanu. Uurival ajakirjanikul tekkis huvi, miks ta nii käitub. Ta hakkas seda poliitikut vargsi jälgima, kõndides tal salaja järel.
Oma heale sõbrale, kõmulehe püstolreporterile mainis ta naljaga pooleks, et poliitik M-il on nüüd saba. Püstolreporteril pea plahvatas, ta otsustas oma väljaandele teha hästi müüva veebinupukese. Ta kirjutas teatud allikatele viidates, et poliitik M-il olevat täheldatud sabataolist alget.
Nutikatel kolleegidel ei jäänud see internetiavarustes ellu lastud põnev sõnum kahe silma vahele. Meedias hakkas levima „usaldusväärsetest allikatest“ saadud info, et poliitik M-il on saba. Arutelu tekkis selle ümber, kui pikk võib see saba olla ja millest see on tekkinud. Kas saba oli juba sündides või kasvas poliitikasse siirdudes. Teadusajakirjanikud arutasid koos silma paista tahtva noore teadlasega, mis tingimustel võivad indiviidil hakata sabalülid arenema.
Poliitik M ei olnud tema kohta levivast väärinfost üldsegi teadlik, pani vaid tähele, et tema liikumiste ja esinemiste vastu tunti enam huvi kui varematel aegadel. Üks naisreporter üritas ühel üritusel pooljuhuslikult kergitada selja tagant tema kuube, mida muidugi kõik teised panid tähele ja reporter sattus väga piinlikku olukorda. Poliitik M kandis nimelt alati pikka musta mantlit ja musta kaabut.
Kuigi kellelgi ei olnud õnnestunud näha poliitik M-i juures sabajuppigi, rääkisid kõik omavahel poolsalaja ja sügava veendumusega, et poliitik M-il on saba. Niimoodi see on.
KIRJATSURA