Jaanikese motokompleksis käib tõsine arendustegevus
Jaanikese motokompleks on ajalooliselt tuntud tsiklivõistluste koht. Praegu toimub tõsine arendus ja tegevused, mida territooriumil teha saab, on palju laiema spektriga kui ainult motospordiüritused. Aga ka motospordiürituste võimalused on muutunud avaramaks. Rääkisime Valga Spordi juhi Meelis Kattaiga motokompleksi tegevusest ja plaanidest.
Meelis Kattai: „Kui me siin seisame ja vaatame, siis siit on näha, et meil on juba valmis discgolf’i-rada. Seal tagapool, kus meil on enduurorada, seal me oleme discgolf’iga seoses palju võsa maha võtnud. Ja mis on veel uus asi – meil on nüüd siia tehtud ka autokrossirada ja see on igati normidele vastav. Eesti Autospordi Liidu esindaja vaatas selle üle ja me saame ilmselt siia autokrosside korraldamiseks ametliku litsentsi.
Suuremad plaanid, mida me kindlasti tahaks veel teha – tahame teha terviseraja. Selle katame multšiga, see hakkab olema matkamiseks. See rada läheks läbi kogu meie territooriumi, mida on kokku 33 hektarit. Ja talvel teeme muidugi suusarajad. Praegu on see juba täitsa võimalik, sest võsa ja kände on korralikult välja juuritud. Kui muidugi lund tuleb.
Projektides on muidugi olemas ka suured unistuste plaanid. MATA projekti esimene etapp on lõppenud. Tiigi oleme korda teinud, süvendasime seda. Rajakastmissüsteem töötab, see sai valmis esimese projekti lõpuks. Praegu on töös kolmas projekt, mille käigus me hangime endale uue tehnika. Saame rajatraktori, mis on sellises kompleksis hädavajalik. Buldooseri, UTV. Praegu töötame sponsorite käest rendile võetud traktoriga. Suusaradasid oleme teinud sellesama ATVga, mis siin sõidab, aga 20-kraadise külmaga pole just väga tore selle peal istuda, kuigi tehtud saab. Ja tuleb ka kaubik, millega tuua kütet.
Ja siis tuleb teine projekt pärast kolmandat, selle sisuks on parklad ja valgustus. Seal sees on ka karavanide/camper’ite parkla. Kunagi tippajal olevat siin olnud Nõukogude Liidu meistrivõistlustel 30 000 või isegi kuni 40 000 inimest vaatamas (esimene selline võistlus toimus 1960. aastal – AL).
Unistuste plaanis on ehitada ka kardirada.
Unistuste plaanis on ehitada ka kardirada. Algselt oli kavas rajada ümber tiigi kunstlumevõimekus, aga arvestades tänaseid hindu ja majanduslikku olukorda, siis seda praegu teha ei saa. Isegi raja kastmine on juba piisavalt kallis lõbu. Ega me ei kasutagi seda kogu aeg. Kui on kindlalt teada, et treenijad tulevad rajale, siis kastame. Kui oli 30 kraadi, siis piisas poolest tunnist, et kõik oleks jälle kuiv. Aga võistluste ajal on kastmissüsteem muidugi kogu aeg käigus.“
Kuidas praeguses majanduslikus olukorras sellise arendusega üldse hakkama saada?
MK: „Praegu ongi kogu aur läinud projekti käimalükkamisele ja väga suuri tulevikku suunatud plaane ei saagi teha. Oluline on, et saaks esimese etapi korralikult tehtud, ja me oleme sellega tõsiselt vaeva näinud. On olnud juuksekarva otsas rippumisi, sest hanked läksid korduvalt kallimaks, kui oli plaanitud. Aga me oleme suutnud kärpida plaane tänu RTK vastutulelikkusele ja oleme läbi raskuste saanud esimese etapi korda. Saame hakkama ka teise ja kolmanda etapiga. Kuigi loomulikult kärbitud kujul. Mingist osast unistustest tuli loobuda ka. Käisime igasugu rajakastmissüsteeme uurimas, näiteks Lätis, kus maailmameistrivõistlusi korraldatakse. Et töötaks nupuvajutusega. Ei, see jäi ära. Nüüd on kastmissüsteem poolmehaaniline. Aga on olemas ja töötab.
Sellel aastal on üritusi siiski natuke vähe olnud. Üks mudaralli ja üks motokross. Järgmise aasta olukorda praegu ette mõelda ei saa – et mis hindadega toimuma hakkab. Varsti läheb eelarve koostamiseks. Aga vald ja vallajuhid on meile väga vastu tulnud ja toetanud.“
Millest krossivõistluste hulk sõltub?
MK: „Eks see on ikkagi lobitöö ka. Kui me järgmisel aastal oleme täismahus avatud, siis meil on ka võimalused võistluste korraldamiseks suuremad. Eks me otsime ise ka, et kes korraldaks ja teeks. Me oleme vanast ajast ikkagi ka täiesti teada-tuntud koht. Sõitjatele siin meeldib. Aga see rada on ka väga keeruline, savipinnas ja vihmaga läheb tõeliselt raskeks.
Jaanikese on vanast ajast teada-tuntud motospordikoht ja sõitjatele siin meeldib.
Sõitjad käivad treenimas ikkagi siis, kui on mingi võistlus tulekul. Ja muidugi tahetakse siis sõita just nendel radadel, kus võistlus toimub. See rada on olnud populaarne näiteks ka soomlaste hulgas, soomlased tulevad oma treileritega mitmeks päevaks kohale. Kui me karavaniparkla valmis saame, voolud ja muud vajalikud kommunikatsioonid, siis saab rada paremini välja reklaamida ja kindlasti ka külastajate hulk kasvab. Siin on käinud ka motoklubid oma treeninglaagreid tegemas. Ja kohalikke üksiküritajaid käib pidevalt.
Kui tahetakse treenima tulla, siis meil süsteem on lihtne. Tõkkepuu juures saab ära maksta, elektrooniliselt, meil on seal QR-kood. Tõkkepuu läheb lahti, sõitja saab ametlikult sisse tulla. Ja meil on kaamerad üleval, me näeme, kes raja peal on. Nii et sõitmaskäimine on päris mugavaks tehtud. Reeglid on ka suurelt kirjas. Aga kui punane lipp on üleval, siis sõitma minna muidugi ei saa. Näiteks kui on selline ilm, kus tolm läheks naabrite elupaikade suunas. Siis me hoiame raja kinni. Meil on plaanis ka müratõkkeid juurde ehitada.“
Räägime Valga X jooksust ka, sellest on saanud traditsioon (täpsustuseks lugejale: intervjuu tegemise ajal oli jooks alles tulemas, praeguseks aga juba toimunud).
MK: „See jooks on meil siin nüüd jah juba kuues aasta. Tuleb joosta siin igal pool üle terve territooriumi. Mööda soid ja üle kopratammi. Kaitseliit käib abis, neil on metsas oma kontrollpunkt lõkete ja võrkudega. Päästeamet on ka alati abis olnud, on jooksjatele natuke vahtu lasknud. Et oleks ekstreemsem. Distants on 6–8 kilomeetrit, juhendi järgi. Kasutame looduslikke takistusi, mis meil territooriumil juba olemas on, ehitame juurde võimalikult vähe. Ühe pontoonsilla tegime küll, see on seal tiigi peal näha ka. Tavaliselt jooksjad kukuvad seal vette, aga see ongi asja mõte.
See on rahvale mõeldud jooks. Ja sellega seoses on meil alati olnud ka pererada. Pererada kulgeb suuremalt jaolt mööda kergliiklusteed, nii et seda saab läbida ka lapsevankriga, kui on tahtmist. Pererajal muidugi mingit ajavõttu ei ole, aga on kolm kontrollpunkti. Lapsed saavad selle läbi käia. Kaitseliit ja meie maadlusklubi korraldavad seal lastele igasugu lõbusaid üritusi. Ja keskkonnaamet räägib lastele loomadest. Nii et igaühele on siin midagi.“
Ma ei tõstaks esile ühte eraldiseisvat aspekti. Me üritame luua multifunktsionaalset vabaajakeskust. Et see koht ei oleks rõhutatult auto-moto-keskne, vaid kujuneks kogu pere vabaajakeskuseks. Auto-moto muidugi tõesti on põhiline, aga me liigume selles suunas, et meil oleks siin tulevikus laste mänguväljakud, metsas matkarajad, ja meil on siin isegi väike rand olemas. Oluline on, et inimesed saaksid tulla vaba aega veetma ja leiaksid siit selleks palju võimalusi. Kõnnid metsas või teed motosporti. Seda keskust on proovitud väga pikalt ainult moto suunas arendada, aga see ei ole päriselt tööle hakanud. Nii et me võtsime ette oluliselt laiema lähenemise arendusele.
