Sirje Potisepp

Kaks ja pool aastat on toiduainetööstus äganud enneolematu hübriidkriisi küüsis – koroonaviirus, hinnatõusud, tööjõupuudus, palgasurve, sõda Ukrainas –, kuid selle aja jooksul polnud suudetud teha ühtegi strateegilist otsust, et vastata uutele väljakutsetele. Peame aru saama, et senist heaoluelu ei pruugi me veel pikka aega nautida ning varem toiminud süsteemid ei vasta tänapäevasele maailma olukorrale. Ei saa ka toetuda üksnes taktikalistele sammudele, mis aitavad talve üle elada. Meil on vaja strateegilist plaani ja kogu energeetikasektori ümbermõtestamist.

Toiduainetööstus kaotab konkurentsivõimet

Swedbanki majandusprognoosi järgi jääb kõrge inflatsioon inimeste ostujõudu purustama, energia hinnad kasvavad tänavu veel viiendiku ja järgneval aastal seitsme protsendi võrra. Eesti eksport kukub koos tarbija kindlustundega.

Enne ülejärgmist aastat olukorra normaliseerimist oodata ei saa. See on võrdlemisi pikk aeg ning kui riik ei võta ette konkreetseid samme ja meetmeid, näeme selle perioodi jooksul toiduainetööstuse hääbumist, kodumaiste toitude osakaalu ja tootevaliku vähenemist nii poelettidel kui ka tarbimises, töökohtade kadumist, ettevõtete sulgemisi ja pankrotte.

Ma ei saa nõustuda sellega, et soe tuba on olulisem kui toit. Toidupank teatas, et ostetud toiduabi saajate arv kasvas viimase kvartaliga 65 protsenti!

Kolinal kukub ka meie sektori konkurentsivõimekus, rääkimata sellest, et löögi alla satub Eesti elanike toidulaua kvaliteet, mis omakorda mõjutab inimeste tervist ning viib selleni, et riigi meditsiinikulud kasvavad. Leedu plaanib energiakriisi lahenduseks kuni miljardit eurot, Rootsi on teatanud plaanist toetada energiatarbijaid kokku kuue miljardi euroga, sellest pool läheks kodumajapidamistele ja pool ettevõtetele kaitseks suurte elektrikulude vastu.

Kuidas saavad Eesti toidutootjad konkureerida välismaise toodanguga, kui teised riigid toetavad oma tööstusi, aga Eesti tootjad peavad ise hakkama saama?

Ma ei saa nõustuda sellega, et soe tuba on olulisem kui toit. Toidupank teatas, et ostetud toiduabi saajate arv kasvas viimase kvartaliga 65 protsenti! Tõsi, vastutustundlike inimestena peame olema ressursside kasutamisel hoolsamad, nagu ikoonilises Eesti Energia reklaamis – „Lahkudes kustuta valgus!“.

Pimeduse vastu aitab säästupirn ja küünal, külmema radiaatori vastu villane sokk ja kampsun, kuid tühja kõhtu ei täida ükski neist säästuaja abimeestest. Ning siin peaks tulema appi riik. Kui riik ei aita, paneb asja paika meie inimeste juba praegugi sõelaks muutuv rahakott. Eelkõige tähendab see seda, et eestimaine toodang jääb poelettidel tolmu koguma, sest muutub tarbijale kättesaamatuks.

Luumurdu plaastriga ei ravita

Suve vältel üritas Toiduliit astuda riigiga dialoogi, et jõuaks sügiseks valmistuda. Dialoog muudkui takerdus. Öeldi, et toidu hinnas sisalduv energia kulukomponent on kõigest kaheksa protsenti. Et väga palju tõusnud sisendhindadest on jõudnud juba tootesse või teenusesse. Öeldi, et tootjad võiksid mõelda alternatiivsete kütteallikate peale või energiatõhusatele lahendustele või oma energiatootmise rajamisele. Öeldi isegi seda, et sarnaselt eratarbijatega võiksid tootjad energiatarbimist piirata.

Nüüd seisab tootja valiku ees, kas investeerida jätkusuutlikkusse ja tehnoloogiate arengusse, nagu on seda viimaseid aastaid meie sektor usinalt teinud.

Lihtsad arvutused näitavad, et tõepoolest kunagi moodustas energiakulu toidu hinnas 8–10 protsenti, kuid tänavuse pretsedenditu hinnatõusu tõttu ulatub see juba 20–25 protsendini lõpphinnast! Kuigi isegi mitte see ei ole halb uudis. Halb uudis on see, et energia hinnatõus ei ole veel lõpphindadesse jõudnud, samuti ei ole ka energia hindade kasv oma piduripedaali üles otsinud. Allakäiguspiraal alles võtab hoogu.

Alternatiivsete kütteallikatega on aga nii, et see on üks lisameede, mis võiks olukorda leevendada, kuid ei pruugi, sest siin taga on kohe mitu „aga“. Toiduainetööstuse investeerimisvõimekus on viimase kahe ja poole aastaga kõvasti langenud.

Oleme kõikunud kasumi-kahjumi piiril juba nii kaua, et piisavalt rasva pole olnud võimalust koguda. Jah, selle aasta teine pool oli tänu pikale suvele positiivsem, kuid paranenud majandustulemused haihtuvad eesootava järjekordse hinnatõusu tõttu sügistalve kaamosse.

Nüüd seisab tootja valiku eest, kas investeerida jätkusuutlikkusse ja tehnoloogiate arengusse, nagu on seda viimaseid aastaid meie sektor usinalt teinud. Või valida tagurluse tee ning pöörata taas pilk põlevkivi peale?. Miks mitte, võite mult küsida, rohepööre ei ole ju enam päevateemades kriitiliselt esireas.

Juustutööstus.

Kujutagem aga ette, mis saab põlevkiviõli hinnaga, kui tööstused tõesti varustavad end vajalike katlamajade-pumpadega ning turul tekib järsku suur nõudlus. Ärme unustame, et toiduainetööstus on energiamahukaim tööstus riigis. Mida siis põlevkiviõli hind teeb? Me ju näeme väga hästi, et gaasi ja elektri hinnatõusu tõttu on meil nüüd kaks korda kallim puit ja puidugraanul. Ega meie pruuni kulla õli neist kehvem ole.

Üldiselt aga on seis selline, et paljudel ettevõtetel pole seda raha, et teha taolisi investeeringuid nii lühikese aja jooksul. Jah, sügisel saab taotleda vastavaid toetusi ja neid võib-olla ka eraldatakse, kuid neid toetusi ei õnnestu ikkagi realiseerida piisavalt kiiresti, et ära hoida suurem kriis.

See ei ole lahendus, see on üritus jalaluumurdu plaastriga tohterdada. Mis puutub energiatarbimise piiramisse, siis tootmise ja tehnoloogiate eripära tõttu ei ole see samuti eriti tõhus lahendus, sest suuresti on tootmise seisakud võimatud.

Kas liigume energiavarustuse kriisist toiduvarustatuse kriisi?

Energia hindade tõusust tingitud metsik inflatsioon nullib juba praegu riigi sisemajanduse kogutoodangu kasvu ning vähendab Eesti inimeste ostujõudu, millele oma hoogu lisab ka intressimäärade kasv. Siseneme majanduslanguse tsüklisse, kuid seni pole meil arusaamu, kuidas kavatseb valitsus tarbijaid kaitsta ohjeldamatute lõpphindade eest. Ainuüksi eratarbijatele energia hinna kasvu kompenseerimine olukorda ei päästa, sest muude kaupade ja teenuste hinnad, ning eelkõige toidu hinnad, süstivad lähiajal stratosfääri.

Toiduainetööstus kui üks riigi julgeoleku alustalasid vajab viivitamatult energia hindade piirmäära kehtestamist. Lisameetmena tuleb toidutootjatel ajutiselt lubada kasutada erimärgistatud diislikütust kütmiseks ka paikses mootoris.

Kümne aastaga muutus Eesti energia eksportijast importijaks. Kas nüüd saab toitu eksportivast Eestist samuti toidu importija?

Toidu kasvatamine ja tootmine on strateegiline tööstusharu. See ei ole pelgalt ainult eelarvesse makstavad maksud, suures mahus töökohtade loomine ja võimaldamine või Eesti ekspordi tugevdamine. Eelkõige on see Eesti toiduga isevarustatus – sama oluline kui toasoojaga varustatus. See on osa Eesti julgeolekust.

Meil ei ole viimase kümne aasta jooksul energiamajanduses tehtud ühtegi suurt ja strateegilist otsust, uuendust või investeeringut. Kogu see sektor on fundamentaalne süsteemne viga. On vaja lahendust, on vaja korralikku ümbermõtestamist ja reformi, uusi visionääre ja tegijaid.

Need protsessid võtavad aega ning pikaajalisi lahendusi tuleb hakata otsima enne, kui oleme energiavarustuse kriisist jõudnud ka toiduvarustatuse kriisi. Kümne aastaga muutus Eesti energia eksportijast importijaks. Kas nüüd saab toitu eksportivast Eestist samuti toidu importija? Sellisel juhul tuleb viimasel lahkujal küll valgus kustutada.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid