1993. aastal kirjutatud ja vastu võetud Eesti Vabariigi seaduses on kirjas, et Eestis on ühtne eestikeelne kool, aga selle selle vastuvõtmisest tänini ei ole seda seadust õnnestunud täita. Seda peamiselt sel põhjusel, et õpetajate kaadrit pole selleks otstarbeks õnnestunud välja koolitada ja seda ei paista ka kusagilt tulemas.

Elu on näidanud, et kampaania korras pole võimalik õpetada hobuseid ega inimesi.

Olen kogu elu kasvatanud hobuseid ja minu arvates passib siinkohal võrdlus, et vene kool on nagu kolmekümneaastane õpetamata hobune, keda tuleb valitsuse korraldusel saha ette rakendada. Õpetajaid selle hobuse rakendamiseks aga õieti pole ja neid oleks vaja välja õpetada vähemalt kümme aastat.

Elu on näidanud, et kampaania korras pole võimalik õpetada hobuseid ega inimesi. See võib olla küll kellegi soovunelm või valmiskampaania ja koalitsiooniläbirääkimiste lubadus, aga päriselus sellest keegi targemaks ei saa.

Vene koolis õppijaid surutakse nüüd hullemasse olukorda kui minu vanaisa sada aastat tagasi, sest neil tuleb kõiki aineid õppida eesti keeles ja seda ilma pädevate õpetajateta.

Kui minu vanaisale jäi tsaariajal segaseks ajalugu ja geograafia ning ta suutis sellesse olukorda hilisemas elus suhtuda eluterve huumoriga, siis mind paneb praegu muretsema see, kuidas valitsejate meelevallas vene koolis õppijad tulevikus peale geograafia ja ajaloo ka matemaatikas ja loodusteadustes orienteeruma hakkavad.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid