Hebo Rahman

Mõneti meenutab riigi ja õpetajate suhe lapsevanemat, kes lapsele pika nurumise peale kommi ostab, aga jääb ise ikkagi emotsionaalselt kaugeks. Ja asi ei tundu olevat ainult riigis, vaid ühiskonnas laiemalt. Pea iga õpetaja, kellega olen rääkinud, on toonud välja, et töö ja ka tänapäeva nutilapsed on tegelikult toredad. Probleem on juhtorganite ja lapsevanemate külmas suhtumises selle töö esindajatesse.

Ei jää muud üle, tuleb õpetajaamet taas popiks teha ning au sisse tõsta. Ja nagu teada, on populaarne kõik, mida teevad Kalamaja hipsterid. Enne kui te silmi pööritama hakkate, kuulake mind ära.

Ega mingi osa neist hipsteritest seal Kalamajas igavesti elada taha. Tänapäeva linnainimene ihkab tagasi loodusesse, tagasi maale. Ja kool oleks tegelikult ideaalne maandumispaik pealinnast tulnud kontorirotile, kellele muud maaelu valdkonnad veel võõrad on. Hea soe koht, kus laste, vanemate ja kolleegide lugude kaudu kohalikku elu tundma õppida. Gateway drug to countyside.

On küll linnaski haridustöötajaid puudu, aga minu arust võiks õpetajaelu ikkagi brändida kui head sorti eskapismi linnakärast.

On küll linnaski haridustöötajaid puudu, aga minu arust võiks õpetajaelu ikkagi brändida kui head sorti eskapismi linnakärast. Selleks oleks aga tarvis, et kogukonnad võtaksid uued tulijad heal meelel vastu ja mõistaksid, et selle ameti pidajat maa soolaks asjata ei kutsuta.

Nii saaksid esimesed julged õpetajaameti proovijad linna jäänuile kuulutada– lisaks 3000eurosele palgale on Ida-Virumaal hruštšovkade ja karjääride vahel peidus ka kõige ilusamad loodusmaastikud ja soojemad inimesed.