Just Anne Liigsoo oli see, kes ligi nelikümmend aastat peale merereisi võttis ette täieliku reisijate nimekirja koostamise ning praeguseks on see õnnestunud taastada.

Mälupaiga avamine oli tema jaoks suursündmus.

„Ma ei julgenud arvata, et see õnnestub,“ tõdes Liigsoo. „See on ju ikkagi erasadam ning asjaajamist väga palju. Minu isa ei oleks osanud midagi sellist isegi loota. Tema arvas, et kõik on reisi ammu unustanud.“

Lisaks Anne Meikarile olid laeval reisinutest kohal kaksikud Helle Kivling ja Malle Björklund, kes olid toona vaid poolteist aastat vanad ning tegid koos teiste väikelastega reisi kaasa kapteni kajutis.

Neile on räägitud, et nad oli hirmsasti kisanud. „Kapten oli nii lahke mees, et loovutas lastele oma kajuti,“ teadsid õed hilisemast ema jutust. Lastele oli see kergenduseks, sest reisil kogeti ka korralikku tormi, mis suurel osal sõitjatest tugeva merehaiguse tekitas.

Helene mälestused korjas raamatuks kokku ja mälupaiga valmimise vedas käima Mare Kallas. Teda sütitasid eeskätt inimeste lood, mis on omakorda osa Saaremaa ja Eesti ajaloost.

Ideest mälupaiga sünnini läks kaks aastat ning hulk uurimistööd. Helene mälestusmärgi visiooni pani paberile Margus Kadarik ning see kujutab kolme masti, millest keskmine on murdunud - just see Helenega tormis toona juhtus.

1903. aastal Lätis ehitatud Helene tagastati hiljem Nõukogude Liidule ja arvati laevaregistrist maha 1949. aastal.

Pikemalt saab Helene reisist lugeda sel nädalal ilmuvast Maalehest.