Pehkinud mastiga purjekast sai admiral Pitka pere viimane päästerõngas
(1)Helenega põgenesid viimasel minutil nii sportlased, riigiametnikud kui talunikud
Praegu veel elusolevad põgenikud: vanemad ei tahtnud sellest reisist rääkida
Kapteni tütar: mu isa ei uskunud, et tema vaprat tegu veel keegi mäletab
78 aasta eest 24. septembril sõitis Saaremaalt Kõiguste sadamast välja purjelaev Helene. Pardal olnud 483 inimese seas oli ka admiral Pitka ja Eesti Panga presidendi pere ning mitmeid teisi tuntud isikuid.

Admiral Johan Pitka eluloost on teada fakt, et selle päeva hommikul, mil ta Tallinnast lahkus, kohtus ta ühe oma tütrega, kes keetis isale veel kiiresti putru. See oli viimane kohtumine. Samal päeval sõitsid Pitka naine, kaks tütart ja tütrepoeg edasi Saaremaale, et seal veel ühe viimase laeva peale saada.
See laev oli 41 aastat vana kolmemastiline purjekas Helene, mille sakslased olid sõjasaagiks kuulutanud.
Laev ei olnud heas korras ning kapten Arvo Meikar suutis tagant kiirustavaid sakslasi veenda, et ikka veel on vaja parandada ühte ja teist. Kehva seisukorra kinnituseks olevat ta pussnoa pehkinud grootmasti pidemeni sisse löönud. Sellise laevaga sakslastel endil huvi seilata polnud.
Salamisi pandi laevale aga uus mootor ning poordi taha ehitati ripp-peldik.
Autol polnud pidureid
Teave Helene peatsest väljasõidust levis Saaremaalt Ida-Virumaani. Eesti Panga direktori Johannes Raudava naine ja kolm tütart said ühele veoautole kohad lähedase peresõbra kaudu. (Johan Rosenfeldt Raudava suri 1944. aastal.)
Praegu Toronto lähedal elav Astrid Rosenfeldt Raudava Kalmar oli sel ajal 14aastane. Sõit Saaremaale on tal hästi meeles, sest see kujunes üsna hirmsaks.
„Selgus, et meie autol puuduvad pidurid,“ selgitab ta. Noor autojuht tegi küll oma parima, kuid sõitis katki ühe vanema naise puust käru ega saanud allamäge kihutades reageerida ka saksa ohvitseri peatumismärguandele.
„Ta lasi kaks hoiatuslasku õhku ja siis juba meie pihta. Me viskusime autokasti põrandale pikali ja ema heitis end Kiki peale, et imikut kaitsta. Meil vedas ikka väga, et keegi meist pihta ei saanud,“ meenutab Raudava.