... õpetaja, siis oleks ta õpetaja Laur „Kevadest“: muhe, nõudlik ja hooliv.

... lihtne maainimene, siis kindlasti tädi Maali Kükametsast: soe, siiras ja nutikas ning kunagi ei väsi üllatamast. Näiteks siis, kui talle mobiilile helistada, küsib ikka: „Kuis sa teadsid, et ma siin olen?“

... maja, siis kindlasti küla saunamaja, millel puuküttega keris ning kuhu kogunevad kõik kenad külainimesed ihu ja hinge harima, sooje suhteid arendama, tarku teadmisi vahetama.

... lõpmatusse kulgev rada, siis kindlasti ei oleks ta sirge ja keegi ei saaks öelda, et lõpmatusel on kusagil lõpp.

... pill, siis torupill. Torupillimuusika saatel on vanad eestlased pidanud pidu, teinud tööd ja küllap üritasid noormehed selle abil ka neidude südant võita. Torupilli hääl kostab kaugele ja pillimehed on ikka olnud kõrgelt hinnatud. Väga suurt orkestrit torupillidest aga ei saa, sest enamasti kipub iga pill natuke isemoodi häält tegema.

... rahvatants, siis ilmtingimata „Tuljak“, ilulembene ja armastuserohke kirglik lugu, mis iialgi ei saa otsa. Tulevad küll uued tegijad ja teevad mõne sammu isemoodi või kõlavad moosekantidelt mõned taktid teisti, aga kõike koos hoidev armastus jääb ikka, ning vahet polegi, kas pastelde sahisedes või kõpskingade klõpsudes.

... mets, siis oleks ta segamets jänesekapsa kasvukohas. Ühes servas oleks ehk rohkem mände ja kasvaks pohlad, teises servas pigem kuused ja riisikad, kolmandal pool kraavi ääres ka lepikut. Ühesõnaga, viljakal kohal ja keskel, kus on tasakaal kõigi hüvede vahel.

... film, siis „Keskea rõõmud“. Leheveergudel saavad sõna erinevad tüüpkarakterid ning lehes ja selle lisades käsitletakse nii igapäevaseid praktilisi asju (soe aluspesu ja jopega harmoneeruvad rohelised kummikud) kui ka heidetakse pilk kultuurimaailma ja ajalukku (Hubert Raua klaverisoolo ja Jeanne d'Arci elukäik). Ning (aasta) lõpuks jõutakse vääramatult ikka imearst Niguli juurde (vt horoskoop). No ja lugejatestki on paljud just sobivas eas.

... suur kirjanik, poleks praegusest paremat aega viinakuu hällilast millegi erilisega üllatada. Näiteks luuletaja Henrik Visnapuu on kirjutanud Eduard Vildele ümmarguse tähtpäeva puhul luuletuse „Suur kirjanik on nagu hea vein“, kus sellised lõpuread:

Tõest suur on see, ken unustaden end

on kalliks veiniks käärind eesti vere,

kel vaene, rikas – ainus inimpere,

kuid kellele on vaene enam vend.

... õunasort, siis loomulikult 'Kuldrenett'! Õun, mis valmides sulab suus ja kumab kuldselt ning mis on igas aias ihaldatav.

... toit, siis ikka tummisem kraam: lihatükk sousti, kartuli ja hapukurgiga. Maalehe sünnipäeva puhul veel pitsike haljast lisaks.

... koer, siis oleks tema nimi Pitsu. Ühegi paberita maailma kõige armsam tõug, keda kohtab ainult Eestis ning kelle teod on jäädvustanud juba Tammsaare ja Luts.

... muusikateos, siis operett. Näiteks Johann Straussi „Nahkhiir“, kus teemad on tõsised, vahepeal on ka segadust, kuid kõik lõpeb õnnelikult ja nalja saab ka. Nii võikski kõigil elus minna! Või kui ooper, siis Giuseppe Verdi „Aida“, sest see meenutab aita.