Mart naaberkülast käis külas. Koduküla on nüüdsest tühi. Viimane pensionär läks manala teele. Mart, vanake, aina kirub praegust aega ja kiidab minevikku. Et minevikus peeti igas maakodus sigu, lambaid ja lehma, liha ja piim olid omast käest võtta. Nüüd söö maal ka ainult makarone. Supp – makaronid; praad – makaronid ja kartul. Sealiha ei ole. Küsisin, miks ta liha poest ei osta. Mart vastu, et poeliha on kuivanud, nii kõvasti ja kaua külmutatud, et hammas ei hammusta läbi. Müüjad muidugi ütlevad alati, et jahutatud liha. Valetavad, kinnitab Mart. Ütleb, et tema teab väga hästi, mismoodi värske liha maitseb. Küsin, miks külas keegi siga ei kasvata. Pensionärid, ütleb Mart. Lisaks sigade ohtlik haigus, ei tohigi siga pidada. Kui keegi salaja sea üles kasvataks, kes tapab? Keegi oska enam siga tappa ja siga karjub. Naabrid kuulevad. Keegi teatab politseile. Kuskil tapetakse! Oled sea kisa kuulnud? Ausalt, ei ole. Küsin, kas küla mõni noorematest meestest ei taha proovida siga kasvatada. Mart naerab. On küsinud. Mehed naeravad. Nad ei teagi, mida siga sööb, et maitsev liha tuleks. Tapmisest rääkimata. Mart on kuulnud, et tänapäeval peetakse mõnes riigis sigu koduloomana nagu koeri või kasse. Ei saa Mardiga vaielda. Õiget seapraadi antakse tõesti ainult restoranis. Lehed on restoranide reklaami täis. Vastavad komandod käivad ühtelugu maitsmas ja kiitmas. Ja kõik olevat puha kodumaine kraam. On vasikaliha, hirveliha, Peipsi kala… Televiisoris reklaamitakse, kuidas üks kalakokk käib mööda kalakasvandusi ja mererandasid värsket kala praadimas. Mart küsib ja mina ka küsin, kus see kodumaa on, kus need kasvandused on, et see kodumaine kraam ka restoranilauast kaugemal sööja lauale jõuaks. Olen Mardiga nõus reklaamijate soovitustega, et tervislikult toitudes tuleb säilitada normaalkaal. Kedagi Kondomova-nimelist toitumisnõustajat pole vajagi. Olge head, andke parem nõu, kuidas külainimene praeguse toiduvalikuga tervislikult söönuks saab, kui toidupoode jääb linnast kaugemal aina vähemaks, sööklatest rääkimata. KIRJATSURA
