Piibujutt | Täiskasvanul oma mured, lapsel oma

Tartu

Ühel mõne aasta tagusel talvisel õhtupoolikul ootasin Sepa turu bussipeatuses bussi.

Äkki äratas tähelepanu anuv lapsehääl: „Vanaema, ma ei suuda!“ Väike tüdruk mängis kükakil lumega ja kordas: „Vanaema, ma ei suuda enam!“ Veidi hiljem uuesti: „Ma tõesti ei suuda! Ma ei tea, miks ma ei suuda, aga ma lihtsalt ei suuda!“ Lapse kannatus oli katkemas.

Soliidse vanaema pilk oli suunatud kaugusse silmapiirile, kuhu oli loojunud päike. Lapselapse ahastusele vaatamata jäid vanaema kõrvad kurdiks. Täiskasvanul oma mured, lapsel oma.