„Teekond Méxicost Setomaale“: Mehhiklanna kirjutas raamatu sellest, kuidas ta eestlaseks sai
(41)„Eesti polnud minu esimene valik,“ kinnitab mehhiklanna Stephanie Rendón, kes kaheksa aastat tagasi otsis üle maailma ülikooli, kus jätkata doktoriõpinguid. Nüüd kirjutas ta uude kultuuriruumi saabumise, sellega kohanemise kogemuse ja Setomaa lummusesse langemise raamatuks „Teekond Méxicost Setomaale“.
„Aastatega olen võinud jälgida, kuidas uus kodumaa mind endasse haarab ja muutub samamoodi osaks minust, nagu on Mehhiko. Ma õpin eesti keelt. Ma olen eestlasega abielus. Ma elan eestlase kombel. Ma tunnen ennast nagu eestlane ja isegi kohalike käitumine on mulle omaseks saanud. Samal ajal ei ole aga mina ise kuhugi kadunud. Ma olen ikka seesama Mehhiko naine, kes mõtleb hispaania keeles, räägib aga teises keeles,“ pöördub ta raamatu tutvustuses lugejate poole.
Stephanie on näinud nii mõneski Tallinna raamatupoes oma raamatut nädala müügiedetabelis esikohal, näiteks Vana-Viru Rahva Raamatu poes: „Sellist edu ma ei osanud oodata.“
Eesti keele kõla meenutas Jaapanit
„Kaheksa aastat tagasi edasiõppimise võimalusi kaaludes ei teadnud ma Eestist midagi. Saatsin kirju igas suunas ja Tallinna tehnikaülikool oli esimene, mis vastas ning oli väga avatud suhtumisega. Teised olid palju aeglasemad,“ alustab Stephanie tagasivaadet 10 000 kilomeetri pikkuse reisi ajendile, ning lisab, et viimased positiivsed vastused tulid veel siis, kui ta oli juba Tallinnas.
Teiselt poolt maakera paistis Eesti väga eksootilise riigina ja esimesed infokillud pani ta kokku Google'i abiga.
„Kui ma esimest korda eesti keelt kuulsin, tundus see kõlalt millegipärast väga sarnane jaapani keelega. Eesti keel on ju maailma kõige ilusam keel? Mis see kuulus lause oligi?“ uurib Stephanie minult.
„„Sõida tasa üle silla.“ Kas just kõige ilusam, aga keele kaunidusvõistlusel itaalia keele järel teine kindlasti,“ tuletan meelde eesti keele kaunile kõlale edu toonud kuulsa lause.
„Just!“ tabab Stephanied äratundmisrõõm.
Mehhiko pealinnast Méxicost pärit naine maandus Tallinnas 2014. aasta suvesoojas augustis, mistõttu ei teadnud ta siinsest alalisest kehvast suusailmast midagi.
„Oleks ma novembris tulnud, siis mine tea. Tegelikult mulle Eesti ilm meeldib! Siin on olemas kõik aastaajad – suved on sama kuumad kui Mehhikos, lumine talv, kevadine roheluse tärkamine ja kolletav sügis. Méxicos on üks pikk suvi, 365 päeva aastas paistab päike. Siin paned alati tähele, kui päike paistab, olgu suvel või talvel,“ on Stephanie elevil.
Küll tekitas šoki kultuuriline erinevus, sest tema meelest on Ladina-Ameerika ja Põhjamaad täielikud vastandid.
„Meil on tavaks inimesega kohtudes põsele suudelda, aga eestlased tõmbusid kangeks, kui hakkasin seda tegema,“ toob ta esimese näite. „Mehhikos on inimesed väga seltsivad ja käituvad nagu sõbrad isegi siis, kui kohtuvad esimest korda, ning on lõbusad ning naeravad kõige peale. Eestis arvasin alguses, et inimesed on vihased,“ nimetab ta kahe talle lähedase rahva temperamantide erinevusi.
Eestlasi paremini tundma õppides ta arvamus muutus.
„Minu silmis on eestlased väga ausad. Kui sa ikka ei anna põhjust naeratada, siis ka ei naeratata. Oma tundeid väljendatakse ainult lähimatele sõpradele. Ja selleks et sõprade ringi sisse pääseda, kulub üpris palju aega, alkoholi ja pingutust. Aga kui kord sisse saad, siis oled tõepoolest sees,“ teab ta nüüd.
Esimene kokkupuude Eesti saunakultuuriga ehmatas
Teine ehmatus tabas Stephanied, kui kolleegid töö juurest kutsusid sauna. Oma töö kohta ütleb ta, et on andmeid analüüsiv teadlane.
„Saunas läksin ja tegin järgi, nagu teised ees. Olin ainus, kes jättis võõraste inimeste keskel ujumisriided selga ja lina ümber, kui teised jooksid paljalt ringi. Saunas oli ka mänedžer, kellega pidin esmaspäeval tööasjus kokku saama. Seegi tundus veider,“ meenutab Stephanie järgmist ehmatust. „Veel mõtlesin, et kes tahab kuumas saunas juua sooja õlut? Arvasin, et teed tuleks juua ja külma õlut nautida pärast sauna. Hiljem sain aru, et külm õlu tuleb ära juua enne, kui see soojaks läheb.“
Ta mainib, et tegelikult on ka mehhiklastel saun, mis oli ajalooliselt olemas juba enne Hispaania konkistadooride tulekut, kuid seal sooritasid preestrid rituaale.
Kuigi Setomaal on tal nüüd nii oma saun kui ka kümblustünn, ei oska Stephanie vihtlemisest lugu pidada.
Küll meenub talle Vana-Vastseliinas kuuldud keskaegne legend Kärkna kloostri munkadest, keda ammustel aegadel käis munk Itaaliast vaatamas, et kontrollida kuuldusi, nagu oleks siinsed usuvennad oma kommetelt liiga liberaalsed.
„Mungad kütsid kaugelt tulnud kontrollijale sauna. Itaallane kirjutanud pärast, et need mungad olid nii pühendunud, et läksid põrgukuumusesse ja nuhtlesid ennast peksuga. Tänu saunale nad pääsesid,“ muigab Stephanie.
Ostetud majas neil oma sauna polnud, seetõttu soetati tünnisaun. Ajapikku on naine õppinud siinsest saunast lugu pidama ja käib seal iga kord, kui on Setomaal.
„Suitsusaun meeldib rohkem kui tavaline,“ ei tee naine saladust.
Stephaniele ajavad judinad peale mõned Eesti rahvusköögi pärlid, nagu näiteks sült, verivorst ja keedetud loomakeel. Stephanie kinnitab, et sülti tehakse ka Mehhikos, aga ainult koeratoiduks.
„Meil on kauplustes singi ja vorsti letijupp lühike. Siin on need hästi suured, meetrite viisi,“ nimetab ta veel erinevusi. „Ja Eesti söögid pole üldse vürtsised. Te peate tšillit vürtsiks, meie jaoks on see rohkem nagu köögivili.“
Võrreldes Mehhikoga on Eestis turvalisem.
„Ma ei saanud üldse aru, kuidas siin vanemad lubavad viie- kuni seitsmeaastaseid lapsi üksi jalutama. See oli mulle suur šokk! Küsisin tuttavalt eestlannalt: „Kuidas sa lased lapsed üksi välja? Miks? Tema jälle ei saanud minust aru: „See on ju Eesti!“ Mehhiko vanemad kardavad, et lastega juhtub üksi olles kindlasti midagi halba. Mehhikos on 125 miljonit inimest, siin vaid 1,3 miljonit. Seega on sada korda väiksem ka võimalus, et midagi juhtub,“ tõmbab ta teemale joone alla.
Setomaa avastamine kolmandal aastal
Stephanie avastas enda jaoks Lõuna-Eesti kaks aastat pärast Eestisse saabumist – tegi mõned retked Viljandisse ja Mulgimaale. Setomaast polnud ta siis veel midagi kuulnud.
„Hakkasin nädalavahetustel Lõuna-Eestis aina tihemini käima. Tahtsin soetada endale maja metsa keskele. Otsisin igalt poolt üle Eesti, kuni 2020. aastal leidsin Setomaal täiesti tavalise maja, ilusa maastiku ja looduse keskel, otse Vene piiri ääres. Tallinnast on sinna neli tundi sõitu. Ma tunnen end seal hästi, armusin Setomaa loodusesse ja traditsioonidesse,“ õhkab Stephanie, kelle eestlasest abikaasa juured on hoopis Järvamaal ja Hiiumaal.
Välismaalasena oli ta valmis, et teda ei võeta omaks, kuid kartusel polnud vähimatki alust ja kohatud lahkus oli meeldivalt üllatav.
Esimene käik pärast maja soetamist oli kohalikku poodi jäätist ostma. Pood on kolme naaberküla peale üks. „Me polnud end veel majja sissegi seadnud, aga juba kõik teadsid, et „teie need ostsitegi selle maja seal järve ääres“. Tallinnas suures majas ei räägita oma naabritega, sa isegi ei tea, kes nad on,“ meenutab Stephanie Eesti kagunurga kohalike üllatavat informeeritust.
„Esimesel suvel sõitsime kaks kilomeetrit enne meie maja mööda naisest, kes müüs tee ääres maasikaid. Kui hiljem ostusooviga tagasi tulime, olid maasikad otsas. Lubati järgmiseks nädalaks. Käisime külapoes küsimas, kas kellelgi on maasikaid. Öeldi, et pole,“ alustab Stephanie juttu, mille järje võtab üle abikaasa Tanel Velli-Vällik.
„Viisin naise koju ja sõitsin tagasi, et Tallinnasse minna. Mind peatas tee ääres naine maasikatega, andis kaks suurt karpi ja täiesti tasuta,“ räägib ERRis operaatorina töötav Tanel.
Nad kinnitavad ühest suust, et kohalik pood on nagu kogukonnaraadio – info levib kiiresti ja kõik teavad kohapeal kõigest ega pelga võimalusel appi tulla.
Muide, Stephanie ja Tanel tutvusid internetis üsna juhuslikult, kihlusid kahe aasta eest ja abiellusid eelmisel kevadel.
„Kui me internetis kohtusime, polnud meil ühtegi ühist sõpra. Meie tutvumine oli sama juhuslik kui see, kuidas ma Eesti oma uueks koduks valisin. Raamatus räägin palju nendest „elu kokkusattumustest“, mis tegelikult ei osutu millekski tinglikuks, vaid iga inimese jaoks õigeks teeks, õigeks valikuks õigel ajal,“ selgitab Stephanie.
Suviti veedab Stephanie aina rohkem aega Setomaal, sest talle meeldib seal väga, ja kinnitab, et on lõpetanud elu otsingud oma koha leidmisega. Talvel on ta siiski rohkem Tallinnas.
Autor nimetab trükisooja raamatut väga isiklikuks: „Kirjutamise ajal ma veel ei teadnud, kui palju saan ennast avada. Mulle meeldib lugeda. Kirjutades mõtlesin, millist raamatut sooviksin ise lugeda – ausat! Ma ei kartnud kirjutamist ja teiste arvamust. Lugeja pole rumal, saab aru, kui lugu pole tõsi või ei tule südamest.“
Ta möönab, et on paaril viimasel aastal hakanud end tundma rohkem eestlasena, kuigi ei muutu selleks sajaprotsendiliselt kunagi ja jääb alati ka mehhiklaseks. Raamatus ta kirjeldabki Eestit mujal sündinud inimese pilgu läbi.
Muide on üks asi, mis eestlastel ja mehhiklastel on ka sarnane – see on Stephanie sünnimaa nime hääldus. Kui enamik maailmast ütleb Mexico, siis eestlased Mehhiko, mis on väga sarnane mehhiklaste endi hääldusega, kuigi kirjapilt on erinev.
Mehhiklanna kinnitab, et varem polnud tal loodusega sellist kontakti kui Eestis – isegi Tallinnas on võimalik istuda bussi ja paari peatusega jõuda metsa. Näiteks Männikule.
Kuigi Méxicost pärit naisel varasemast potipõllumajandusega kokkupuudet polnud, siis Eestis on saanud temast korralik rohenäpp, kes kasvatab nii siinseid aedvilju kui ka tšillisid, tomateid, sibulat, koriandrit, punet ning on teinud tutvust eestlasliku hoidiste tegemisega.
Ta imetleb, et igal Eesti perel on suvila või vähemalt mõni sugulane, kellele külla minna, ja seega juured maaga alles.
„Méxicos pead olema väga rikas, et omada kuskil maamaja,“ toob ta võrdluse.
Märk Stephanie eestistumisest on ka tema kukeseenelembus, nendest seentest tehtud kaste on tema vaieldamatu lemmik. Teen katse uurida, kus on tema magusamad seenekohad. Ent Stephanie näeb uudishimuliku ajakirjaniku lõksu läbi ja tuletab meelde, et Eestis ei tohi oma lemmikkohta kellelegi avaldada.
„Kukeseente korjamine pole lihtne, sest sügisel võid midagi märkamata joonelt läbi metsa kõndida – kõik on kollane. Seetõttu tuleb varem seenele minna. Alguses ei saanud ma üldse aru, kuidas eestlased lähevad metsa ja tulevad tagasi, korvid seeni täis. Alguses ei näinud ma ühtegi seent.
Üks eestlane selgitas, et seenesilma peab ka olema. Seeni tuleb õppida nägema. Kõige parem on pärast vihma paar päeva oodata ja siis minna. Oma kohas ma ootan, kui nad vähe suuremaks kasvavad. Kukeseentele ei meeldi otse päikese käes olla, männid peavad olema lähedal,“ teeb Stephanie ajakirjanikule seenelise kiirkursuse ja uurib, kas ma ikka tean, et 80 protsenti kukeseeni korjatakse just Eesti kagunurgast.
Ta muutub lõbusaks, kui meenutab seenelkäikudel kohtumisi piirivalvega, kes olid väga üllatunud, kohates piiri lähedal seenekorviga uitavat mehhiklannat, kes polnud sugugi eksinud.
Stephanie usub, et jätkab ka pärast Setomaa-raamatut kirjutamist, ta tahab kirjutada novelle või lühijutte.
„Tanel arvab, et võiksin kirjutada ka midagi Mehhikoga seotut. Ta ise muide kirjutab luuletusi. Setomaale jõudmise raamatu kirjutasin inglise keeles, aga muud kirjatükid hispaania keeles. Igal juhul minu personaalne lugu jätkub ka pärast avaldatud raamatut,“ kavandab ta kirjandusliku tegevuse jätkamist.
Raamat valmis igapäevatöö kõrvalt
Kodukontoris töötava andmeteadlasena oli tal võimalik kirjutada raamatut töö kõrvalt. Mitu aastat kummitanud koroonaoht andis mõtete paberile panemiseks väga hea võimaluse.
„Ma olen väga suur lugeja ja kirjutaja kümnendast eluaastast alates. Mulle meeldib kirjutada rohkem, kui keegi tahaks avaldada. Usun, et kümne aasta pärast suudan kirjutada juba eesti keeles,“ naerab Stephanie ja kinnitab, et teab väga hästi, kuidas Eestis raamatute kirjutamisega rikkaks ei saa.
Keskkoolis õppisin prantsuse keele kuue kuuga ära, aga see sarnaneb hispaania keelega. Eesti keelega läheb raskemini. Peab olema kannatlik. Kui kõnekeeles saab veel inglise keelega hakkama, siis kohaliku kultuuri tundmises kaotad palju, kui keelt ei tunne,“ on ta veendunud.
Ka abikaasaga suhtlevad nad enamasti inglise keeles. Ta on mehega kokku leppinud, et ühel päeval nädalas räägivad nad kodus eesti keelt. Kuna Stephanie kurdab, et eestlased räägivad liiga kiiresti ja kasutavad slängisõnu, siis räägib Tanel temaga püüdlikult nagu robot.
„Eestlastele meeldib, kui nendega eesti keeles räägitakse. Ja ega Eestis elades muud võimalust olegi, kui et tuleb õppida rääkima,“ ei mõista ta inimesi, kes on siin elanud võib-olla 20 aastat, aga ei suuda keelt rääkida.
Seto rahvariideid Stephaniel veel plaanis omale teha lasta pole ja ka see suur sõlg olla maru kallis. Ta arvab, et ehk kunagi lapsed jõuavad niikaugele.
Kuulates, millise õhinaga ta Eestist ja eestlastest räägib, küsin keerutamata: „Miks sulle Eesti nii väga meeldib?“
Tema meelest on Eesti nagu lihvimata teemant: „Ma tean kindlalt, et teemant! Teiste jaoks eksootiline ja kauge tahumata teemant, mis hoiab oma saladust ja avab selle üksnes valitutele. Mina olen üks nendest õnnelikest väljavalitutest,“ on ta veendunud.
„Mehhikost saabununa oli kõik sel kaunil maal minu jaoks uus. Mida aeg edasi, seda sügavamalt olen kiindunud sellesse paika, mis on täis looduse peidetud aardeid ja tugevat pärandit. See, et Eesti on nii väike ja mujal maailmas pigem vähe tuntud, muudab ta minu silmis veelgi huvitavamaks ja ihaldatumaks,“ paneb ta oma kiindumuse uude kodumaasse paari lausesse.
