Ilus ja vaba Viive Ernesaks. „Mängis saateks, ise luges noodipuldilt Sirpi ja Vasarat“

Kui tuli teade Viive Ernesaksa surmast, tegeles mu pea mõttega kullerkuppudest. Hoopis teises kontekstis oli keegi just rääkinud, et kullerkupud kaovad Eesti loodusest. Ja rääkija laiendas oma mõtet, et kui kaovad inimesed, kes on näinud kullerkuppe, ei oska keegi enam neist ka puudust tunda...

„Mängides klaverit, tegi ta teatrit,“ ütleb Peeter Volkonski. Ja me vaikime.

„On lahkunud kõige ilusam inimene Eesti teatris,“ ütleb Jaak Allik. Ja me vaikime.

Minu ja veel paljude jaoks oli Viive Ernesaks seotud legendaarse tantsuõpetaja Helmi Tohvelmaniga. Helmi andis lavakatele tantsutunnis ülesande ja Viive rütmistas seda liikumist klaveril. Põnevad olid need tunnid nagunii, aga kaks isiksust – Viive ja Helmi – tegid neist kunstiteosed.

Tantsutunnid olid meie kursusel ka reede hommikuti. Viive mängis saateks, lugedes samal ajal klaveri noodipuldiIe laotatud kultuuriajalehte Sirp ja Vasar. Olime noored ja ega lehelugemiseks suurt aega polnud. Kultuurilehes kirjas põnevamad lood mängis Viive meile ette. Vahel kiikasime, et mis loo juures Viivel kauem aega läks. Otsisime selle lehest üles, et oma silmaga veenduda, mis seal siis kirjutatakse.

Peeter Volkonski meenutab, et kord, kui Viive oli haige, tuli Tohvelmani tantsutundi klaverisaatjaks helilooja Eino Tamberg. „Ma ei mäleta, kas ta üritas noodist mängida, aga tal ei tulnud midagi välja.“

„Elu ja elamisrõõmu kõige parem näide, mōnes mõttes isegi etalon,“ ütleb Artur Talvik.

Oskan seda mõtet kinnitada pildiga 1974. aastast. Oli taas üks varahommikune tantsutund. Olime kursuse poistega öö läbi pidutsenud – no mitte ei jaksa galopeerida. Viive märkab seda. Valib välja kõige väsinuma mehe – mällu on jäänud, et see oli Margus Lepa – ja hakkab tema järgi mängima. See, kuidas toatäis noormehi tirilimps-poolteist rütmis galopisammu üritavad, oli omaette vaatepilt, mis lõppes ühise suure naermisega. Võib-olla mõtlen üle, aga mu meelest oli väsimus kadunud ja tuju taas taevas. Viive ja Tohvi, need kaks kuuluvad samasse kategooriasse.

Jaak Allik meenutab: „Oli aasta 1981. Eesti NSV kultuuriministeeriumi teatrite valitsuse väikeses kunkus istub 32-aastane poisike, nimi Jaak Allik. Uksele koputatakse. Teen ukse lahti ja uksel seisab Helmi Tohvelman. Kujuta ette, kes olin mina – kommunistlik bürokraat – ja uksest tuleb sisse kultuuri suurkuju. See oli uskumatu. Helmi Tohvelman oli väike – pisike õhuline jumalanna. Ja see jumalanna ütleb vaikse häälega: seltsimees Allik, ma tahaksin teile öelda, et Viive Ernesaksale tuleks anda Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus. Sellest piisas. Tegin esildise.“

Jaak Allik seletab, et keegi ilma Helmita ei oleks selle peale tulnud. Kui tuli Helmi, siis see oli tähtis, Viive oli tähtis. Erakordselt helge ja erakordselt aus inimene.

Meil on ammu auväärne Helmi Tohvelmani nimeline auhind, mida Eesti Teatriliit annab silmapaistva lavalise liikumisega näitlejale või liikumisjuhile.

„Auhinna üleandmisel korrutatakse nüüd alati, et auhind asutati teatrikriitik Margot Visnapi ettepanekul (no ja ka Eesti Teatriliidu juhatuse otsusega). Jah, ettepaneku tegin mina, kuid tegelikult sündis auhinna idee koos Viivega Peraküla talu õuel, heldes päikesepaistes ja lustlikult tormilises vestluses,“ kirjutab Margot Visnap Facebookis, Viivest mõeldes.

„Viive kui naeris, naeris täiest südamest,“ lausub Tõnis Mägi. Ja lisab, et Viive huumorimeeles oli soojus ja südamlikkus. „Kes joonlaua järgi liiguvad, nende jaoks on see isegi ehmatav. Viive oli vaba inimene,“ ütleb Tõnis. Ja me vaikime.

Peeter Tammearu ütleb, et nii headest inimestest nagu Viive ongi raske rääkida ja kirjutada. Kõik libiseb mööda, nagu libisevad näpud üle klaveriklahvide. Kui miski jääb, siis helgus. „Kalliskivi rauamaagis,“ kirjutab Peeter Tammearu. Ja me ei kipu seda mõtet seletama.

„Ma imetlesin teda väga. Distantsilt,“ ütleb Andrus Vaarik. Räägib ka, et sai Viivelt selle tarkuse, et hortensiad tahavad kohvipaksu. Viive olla Andrusele lausa näidanud, kuidas tal maja trepi kõrval paremal kasvasid elujõulised hortensiad, vasakul aga sootuks nirumad. Ja ütles selgituseks, et hommikuti käib käsi kohvipaksuga automaatselt paremale.

„Ta oli niivõrd teatri inimene, et selliseid leiab harva ka näitlejate ja lavastajate hulgas. Klaverit mängides oli tal hiilgav teatraalne tunnetus,“ ütleb Peeter Volkonski.

Loomulikult tunnevad väga paljud meist Viive Ernesaksa klaverimängu raadiosaatest „Virgutusvõimlemine“. Muu hulgas tegi ta üle 150 muusikakujunduse Eesti Televisioonile (nt „Kuulsuse narrid“, 1982) ja Eesti Telefilmile (nt „Pisuhänd“, 1982).

Viive Ernesaksale mõeldes meenuvad imelised read Ernst Enno luuletusest „Hilissuvi“:

Sõit-sõit, sõit-sõit läbi salu,

Kullerkupp läeb paljajalu.

Vaatab kask ja vaatab haab:

Kuidas see küll koju saab!

Nutulill lööb kõrval takti,

Ilmas kõik käib viimaks katki,

Kulub maisest ainest king,

Kuldset igatseb siis hing.