Raamatupood Mulgimaa pealinnas keeldub välja suremast: müüme või allveelaevu!
(13)Abja-Paluoja raamatukauplus peatänava ääres on kultuurifenomen, kui arvestada, et paljudes maakonnalinnadeski on raamatupoed pidanud selvekaupluste raamatulettidele ja veebipoodidele alla vanduma ning uksed jäädavalt sulgema.
Ühel hiljutisel pärastlõunal raamatuäri ukselinki surudes reedab siseneja ukse kohale riputatud kelluke ja mind tervitavad leti taga kaks müüjat. Rohkem parasjagu poes rahvast pole.
Ninna tuleb klassikaline raamatupoe lõhn, mis tekib ehk aastakümnega ja kindlasti mitte eeskujulikult konditsioneeritud ruumidesse. Fluidumit haistavad ja mõistavad need, kes kauges lapsepõlves ise kergelt rõsket trükivärviga segunenud raamatulõhna sisse hinganud.
Raamatupoe juhataja Kadri Niilikse möönab, et väikses kohas on iseseisval väiksel raamatupoel aina raskem hakkama saada. Pigem on väikelinna raamatupoed kaduvikku taanduv nähtus: „Jälle kuuled, et mõni igipõline klient on pilve peale läinud.“
Nii tegutseb ka Abja raamatukauplus mitmendat aastat Bürooplussi keti osana, kuid mis põhiline – on maamärgina kindlalt alles.
„Noored kolivad internetti. Inimesed käivad raamatukogus, mis on ka hea. Pole harv juhus, kui inimene sirvib poes huvipakkuva raamatu läbi ja läheb siis raamatukokku. Eks me peamegi siin ellujäämiseks müüma nööpnõelast allveelaevani. Tellime, mida vaja, kasvõi maa alt ajame välja. Isegi printereid, õmblusmasinaid ja televiisoreid oleme müünud. Iga klient on oluline. Omavalitsuste ühinemisega läks meie müük kõvasti tagasi, enam ei kingitud raamatuid. Muutub siin ilmas ju kõik. Tuleb kohaneda,“ on ta pragmaatiline, ent lootusrikas.
Pood pakub lapsepõlvenostalgiat
Omavalitsuse abist rohkem loodavad poodnikud kohalike inimeste ostuhuvi jätkumisele.
Niilikse tunnistab, et raamatumüügis on jaanuarist aprillini paras hapukurgihooaeg, mis vaja üle elada, enne kui saabuvad lasteaedade ja koolide lõpuaktused ning sel puhul on lugemisvara kinkimine endistviisi populaarne.
„Talvel peavad kuurordidki kuidagi hakkama saama, saame meiegi!“ pakatab Kadri Niilikse optimismist.
Suvel astuvad Mulgimaa pealinna tuiksoonel asuvasse raamatupoodi sisse läbisõitvad turistid, aga ka kodukanti käima ja raamatupoodi nostalgitsema tulevad inimesed.
Talvel peavad kuurordidki kuidagi hakkama saama, saame meiegi!“ pakatab Kadri Niilikse optimismist.
Poerahvas ütleb, et ilukirjandus pole ostjate silmis enam kuigi populaarne.
„Rohkem tahetakse sisuga raamatud, teatmeteosed, mida ikka ja jälle kannatab sirvimiseks kätte võtta. „Eesti mõisad“ lähevad hästi, eneseabi, kokaraamatud ja käsitöö. Kui Kristina Ehin annab välja uue luulekogu, siis ka seda küsitakse. Sõltub autorist,“ annab poe perenaine kiire ülevaate. „Jõulude ajal müüme palju lasteraamatuid. Tõelised hitid olid nüüd „Aastaga haigustest priiks“, horoskoobid ja Ants Rootslase raamat. Varematel aastatel nõuti vanaemade ja vanaisade raamatut.“
Pood ei hoia suurt laoseisu. Enamasti on kohapeal müügil raamatust üks eksemplar ja mis letile kauemaks seisma jääb, saadetakse tagasi. Iga nädal tellitakse uusi raamatuid ja klient saab soovitud teose ikka kätte, kui poest parasjagu otsas ja tal nädalapäevad kannatust.
„Ulfsaku raamatuga panime mööda, tellisime liiga vähe. Inimesed käisid muudkui küsimas, aga suured kirjastused ostsid tiraaži ära ja juurde saime tellida alles siis, kui tehti kordustrükk. Siin ta nüüd seisab,“ osutab Niilikse letile ja mäletab, et kunagi oli sama lugu Estonia huku raamatuga.
Kuigi raamatud jõuavad Abja kauplusse suurte raamatukettide kaudu, nende allahindluskampaaniad väiksele poekesele ei laiene ja endal pole jaksu kampaaniatega kaasa minna.
„Nii astub vahel mõni külastaja läbi ja lööb käsi kokku, et issand, teil nii kallis. Muidugi e-poodide kampaaniatega saab teinekord odavalt ja lihtsalt raamatu kätte. Imestajatele ei saa pahaks panna. Raamatu hinnad on teinud viimastel aastatel suure hüppe – 20 euroga enam korralikku raamatut ei saagi, isegi mitte ilukirjandust. Vahel juhtub, et tuleb keegi linnast ja kogub suure paki letile, siis on see tore üllatus mulle endalegi, et näe, töötan ikkagi raamatupoes,“ naerab poodnik kordaläinud päevi meenutades.
Kadri kinnitab, et tööl ta raamatuid ei loe, küll vahelduva eduga kodus. „Olen aeglane lugeja, tahan rahulikult diivanil raamatu kätte võtta. Eriline kirg on krimikirjandus. Pean veel vanemaks saama, enne kui eneseabi pihku võtan.“
Paar aastat tagasi pensionile läinud staažikalt kolleegilt Lialt järje üle võtnud juhataja möönab, et nooruses ta suurem asi lugeja polnud – kooli kohustuslik kirjandus tundus kõige jubedamana, kuid nüüd 10 aastat raamatupoes töötanuna usub Kadri, et karma tõi ta ninapidi raamatute vahele, kus lugemise võlu mõista.
Niilikse ütleb uhkusega, et Abja-Paluoja pood on keti teistest kauplustest kõige rikkalikuma raamatuvalikuga. Keti Lõuna-Eesti teised kauplused asuvad nüüdisaegsetel kaubanduspindadel Elvas ja Tõrvas ning müügiladu Põltsamaal, kus bürookaupade osa on raamatutest suurem. Kett müüb raamatuid ja bürootarbeid koos ka mitmes Põhja-Eesti väiksemas linnas.
Raamatukauplus oli Abjas juba ammu enne sõda. Nõukogude ajal olid raamatupoed nummerdatud ja Abja-Paluoja kandis numbrit 54. Selle meenutuseks on poe seinal kalender aastast 1986.
Kaasaegsemates ruumides oleks muidugi lihtsam, aga me kaotaks nostalgitsejad,“ on raamatupoe personal veendunud.
„Kui me poleks vanas majas, vaid uutel kaubanduspindadel, millega me siis eristuks? Nagu muuseum – vajuvad põrandad, vanad aknad, tuul puhub sisse. Alles jõulude ajal oli meil korra vineer ees, klaas kukkus tuulega eest kildudeks. Kaasaegsemates ruumides oleks muidugi lihtsam, aga me kaotaks nostalgitsejad,“ on raamatupoe personal veendunud.
„Meil pole nii, et paned kinga jalga ja oled müüja. Vanasti pidi ahju kütma ja vett tassima. Hommikul oli poes 9 kraadi. Panid puud ahju, õhtul oli soe enam-vähem sees, hommikul hakkas jälle otsast peale. Nüüd neli-viis aastat on meil õhksoojuspump,“ kiidab Niilikse vaheldusrikast elu ja oleks rõõmus, kui ka kliente veel rohkem jätkuks.
Paljudel postipunkti klientidel pole pangakaarti ega -arvet
Jõuame just rääkida, et kohalikud inimesed teevad oma käigud ära enamasti hommikupoolikul, kui uksekell teeb „kõll“ ja Kadri tõttab läbiastunud papile postisaadetist üle andma.
Raamatupoele annab lisatööd mõne aasta eest oma tiiva alla võetud postipunkt.
„Kas pean konksu ka panema?“ uurib taat asjatundlikult.
„Jah! Ikka konksu ka,“ kinnitab postiametniku rolli sukeldunud Niilikse.
Brigitta Toode, kes on raamatupoes töötanud kaks aastat, ütleb, et aasta algusest, kui Mõisaküla punkt läks kinni, tulevad sealsed kirjad ja pakid nüüd Apja, mis toob naaberlinna rahva tihemini poodi käima.
„Kõik saadetised ei lähe pakiautomaati. Eakad saadavad pakke ka lastele nii Eesti piires kui ka välismaale. Nad käivad siin makse maksmas ja ajalehti tellimas. Paljudel pole lapselapsi ega saa ise nutiasjadega hakkama,“ on Toode märganud.
Kõik saadetised ei lähe pakiautomaati. Eakad saadavad pakke ka lastele nii Eesti piires kui ka välismaale. Nad käivad siin makse maksmas ja ajalehti tellimas. Paljudel pole lapselapsi ega saa ise nutiasjadega hakkama
„Enne postipunkti avamist ei teadnudki, et on nii palju eakaid inimesi, kel pole pangakaarti, pole isegi pangaarvet. Postiljon toob pensioni koju kätte. Paljud käivad siin maksmas 3.80 prügiveo arvet ja maksavad 5.50 teenustasuks peale,“ vangutab jutujärje tagasi võtnud Niilikse pead „Nad ajavad ennem end kahe kepi najal püsti ja veavad end siia, kui lasevad kellelgi enda eest tasuda. On neid ka, kes ei usalda oma rahaasju lähedaste kätte.“
Enne pakiautomaatide võidukäiku maandus raamatupoe punkti jagamisringiga toodud postikott sadakonna pisikese pakiga.
„Otsi siis sealt pakkide seast inimesele just seda õiget. Pakiautomaadid võtsid õnneks sellest suurema massi ära,“ mainib ta.
Naised meenutavad koroonaaja kurioosumit, kui piirangute pärast tohtis postipunkt olla avatud, aga raamatupood mitte.
„Uks oli meil lahti, tõmbasime nöörid ette, et inimesed raamatutest mööda postiletini juhatada, aga poest ei tohtinud pastakatki müüa. Eks ta veider oli, sest olime ju niikuinii poes. Lõpuks tegime nii, et ostjad tellisid kauba ja maksid ette, me pakkisime ja panime asjad ukse vahele ning inimene tuli võttis nii ära, et me lähedalt kokku ei puutunud. Keegi ilma ei jäänud.“ Naised ütlevad, et tagantjärele on seda naljakas meenutada, aga siis jäi ostjaid üsna napiks, sest inimesed ei julenud kodust ninagi välja pista.
