Piibujutt | „Mis udist, ei dea rääki.“

Kadrina

Tegevusaeg: 1960ndate teine pool. Algklasside õpilased õpivad sõbrale kirja kirjutamist. Õpetaja palub kirjad adresseerida temale. Teadagi, et selles vanuses on lastel alati kiire. Koolitükid peab ruttu tehtud saama, sest ootamas on palju muud huvitavat. Aga mõistagi toob kiirustamine ka eksimist kaasa. Marika kiri algas siis nii: „Tere. Kudas Sina eld? Mina eln hästi.“ Seega – mida vähem tähti, seda kiiremini kiri valmis sai. Küllap ka kirja saaja aru sai, mida selle saatja öelda tahtis.

1970ndate algupool. Ka siis õpiti kirja kirjutamist. Koolieelikud õpivad tähti ja lugemist-kirjutamist. Väga tänuväärne on kirja kirjutamine maale vanaemale. Tuleb ju teatada tähtsamatest uudistest linnaelus. Jaanus kirjutaski pere suursündmusest – autoostust. Vanaemale teatati trükitähtedes nii auto mark kui ka värvus nõnda: „SIKKULI, DUME BRUN.“ Täiesti arusaadav.

Laste koolieelne aeg möödub kodus vanaema ja vanaisa valvsa silma ning õpetava käe all. Selgeks peavad saama tähed ja nende abil ka lugemine-kirjutamine. Ema ja isa töölt naasmise ajaks on tore neile ka päevasündmuste kohta kiri valmis kirjutada. Liina kirjutas püüdlikult ritta seatud trükitähtedega nii: „MIS UDIST, EI DEA RÄÄKI.“ Selge pilt – väike kirjutaja ei olegi uudistega kursis.