Mitte naabrist mööda, vaid naabritega tuleb hästi läbi saada, räägib rahvasuu. See loosung tõuseb eriti päevakorda suvisel puhkuste ajal, mil rohkem kodudes ja lähestikku viibitakse. Elu pakub kindlasti võimalusi, kuidas üle aia või ühes trepikojas sõprustundeid avaldada.
Meil käib naabriga näiteks pidev rohevahetus. Meie karulaugud on läbi traatvõrgu end naabri aeda arendanud – kas pole hea neid kevadel salatiks noppida? Naabri poolt on aga sama teed kasutades meie aias kanda kinnitanud vereurmarohud, kelle varrest imbuva oranžika mahlaga on rahvameditsiinis soovitatud tupsutada soolatüükaid.
Kes suvel kogu aeg kodus ei taha püsida, sel passib pilk heita kaugematele naabritele, näiteks lätlastele. Küllap saab sealtki midagi head tasku pista või kasulikku meelde jätta.
Faddei Bulgarin, poola aadlik ja vene kirjanik, Napoleoni armee kapten ning Karlova mõisnik, viibis 1827. aasta suveööl postitõllaga teel Valga ja Valmiera vahel. Ta virgus suigatusest, kui külavaheteelt kostis muusikat ja laulu.
„Mõnikümmend lätlast, mehed ja naised tantsivad ööpimeduses vabas õhus. Mitu talupojast moosekanti mängivad vägagi hästi mitmesuguseid pille,“ kirjeldas Faddei Bulgarin (reisiloo tõlkis eesti keelde läinud kevadel meie seast lahkunud kultuuriloolane Malle Salupere). „Lätlaste lõbustused, nende muusika, laulud ja tantsud veensid mind nende harituses. Väärib mainimist, et rahva seas olid küll mõnedki lustakas tujus, kuid keegi ei olnud purjus. /.../ See iseloomustab rahvast. /.../ Kuigi lätlasedki armastavad viina, tarvitavad nad seda eestlastest mõõdukamalt.“
Lätlased omakorda muidugi usuvad, vähemalt tänapäeval, et eestlased on haritumad, eriti kui meie kuulsat koolisüsteemi ja matemaatika taset silmas pidada – ise küll teame, et see võib juba natuke habemega jutt olla.
Ka endal avanes võimalus tänavu juunikuus liikuda Valgast Lätimaale – ületasin piiri jalgsi, kaksiklinna südames, vist esimest korda sealtkaudu, sihiks Valka SuperAlko pood. Kuid ennäe imet, kõigepealt vaatas lõunanaabrite juures täidetud vitriinidega vastu raamatupood – lätlaste tuntud kirjastuse Jānis Roze oma. SuperAlko oli millegipärast suletud, roosilogoga raamatupood aga täiesti avatud – veetsin meeldiva veerandtunni lätikeelsete teoste keskel.
Millal küll kadus viimane raamatukauplus Valkast kolm korda suuremas Valgas? Kindlasti juba eelmisel sajandil – seda poodi mäletavad valgalased hästi, sest see asus peauulitsa, Vabaduse tänava ääres, ja kui midagi ihaldatut müügile saabus, ulatus järjekord tänavale.
Muidugi – mingeid raamatuid võib leida toidupoodidest, kuid sellega on samamoodi nagu Juhan Viidingu luuletuses söögi kohta seisab, et imelist soovi „jätku leiba“ ei korva kuidagi ütelus „head isu“.
Me riigiraudtee teises otsas, Tallinna Balti jaama lähedase hotelli kohvikus sattusin hiljuti aega parajaks tehes naaberlauda põhjamaalastega. Nelja lapsega pere lõpetas ilmselt hommikueinet. Lapsed lõbustasid end nii, et tõid hommikusöögipuhvetist taldrikutele sõrnikukuhjasid ja ehitasid neist püramiide – heaoluühiskonna varjuküljed.
Ema-isa vaatasid nagu kassikakud armunult vaid teineteisele otsa. Oi, oleks hea meelega ühe neist sõrnikutest nahka pistnud, kui teenindaja seltskonna järel laua puhtaks tegi. Kuid rongis, tagasiteel sattus pinginaabriks Soome abielupaar ja kuskil Tamsalu kohal võttis proua karbi maasikaid välja. Tema kaasa innustas: „Olkaa hyvä!“ Rõõmsalt pistsin suure punase mahlase maasika põske.
