Eve Heinla: keskealisena hakkasin koostama nimekirja, mida ma 25aastasena teha sain, aga nüüd ei saa

Mind on alati häirinud naiste- ja seltskonnaajakirjade (meestele mõeldud ajakirju vist polegi) juures, aga ka mujal, loo kangelaste vanuse hoolikas ära märkimine.

Tõsi, viimasel ajal on seda jäänud vähemaks, aga ikkagi peetakse miskipärast oluliseks, kas naine, kes on nutikas investor, on 40aastane; või mees, kes on kõva maailmarändur, 50aastane. Lisaks igasugused määratlused stiilis, et ta näeb oma 70 eluaasta kohta välja väga nooruslik. Või ise juba 65, aga käib trennis. Või et vaatamata oma eale – mõelge, 40aastasena – läks veel ülikooli. Ja mis siis? Mida see lugejale annab?

Mu tänases vananemise-teemalises artiklis siinsamas Maalehes ütles üks tarmukas proua väga hästi, et miskipärast peetakse vanust meil probleemiks. Ja ollakse varmad arvama, et vanainimene on automaatselt rumalam kui noor ja ei julgeta kahjuks enam nii väga kodust väljagi minna. Ja kui lähedki, siis ootab päevakeskuses ees laulu- või kudumisring.