Ohakad ja liblikad

Kunagi tähendas üks mu aiakülaline, et küll sul on ikka neid ohakaid palju. Ma ei teagi, oli see etteheide või lihtsalt niisama nentimine, aga miskipärast kõlab too ütlus siiamaani kõrvus.

Ohakaid on mu aias tõesti päris ohtralt. Aga ainult üht liiki, soo-ohakat (Cirsium palustre). Esmalt pääsesid nad laiutama vastrajatud, veel päikeseküllases metsaaias. Ega ma neid ekstra seal alles hoidnud. Keeruline künklik-kraaviline-tiigiline maastik lihtsalt tingis soo-ohakate vohamise. Sest muruniidukiga ei pääsenud järske rante kõikjalt üle siluma ja nii need ohakaudjakad laiutama pääsesidki.

Tuleb tõdeda, et erinevalt näiteks vill- või tuliohakast pole soo-ohakas teps mitte teab mis ilus taim. On üks torkivavõitu kiitsakas vibalik, millel õisikud otsas võrdlemisi tagasihoidlikud. Tõsi, esimese aasta leherosetid on päris kenad.