Üks eakas perearst rääkis mulle, et tema halvim päev oli see, kui arstiks õppiv lapselaps teatas, et plaanib perearstiks saada.
„Veensin ja veensin teda ümber,“ ohkas eakas doktor, kes oma aastatelt võinuks ammu pensionil olla. Aga ei ole, sest patsiente jätta pole kellelegi. Kurioosne, aga needsamad patsiendid talle eriti ei meeldinud.
„Inimesed uurivad internetist haiguste kohta ja siis tulevad ja nõuavad, et neid kindlat moodi ravitaks. Patsiendid on üldse väga kapriisseks ja nõudlikuks läinud. Suur viga, et minust perearst sai, aga asjad kuidagi läksid nii,“ kirjeldas ta.
Kuulasin ja mõtlesin, et lapselaps saaks ehk uuema aja patsientidega paremini hakkama ega heituks nii väga noist netidiagnoosidest.
Sest mis meil patsientidena lõpuks üle jääb?
Vaadake arvudele näkku: kõigist perearstinimistutest enam kui poole moodustavad praeguseks need, kus perearst puudub või on üle 60aastane. Üle poole!
Sotsiaalministeerium lubab hakata pilootprojekte ja abimehhanisme kiiresti välja töötama, sest lähiaastail on väga tõenäolised juhused, mil inimene endale perearsti ei saagi.
Mulle on pereõde ohates öelnud, et lõpuks hakkame ennast veel kõik kapsalehega ravima. Lisaks sellele, et arste pole või on nad ekstreemselt hõivatud, polnud vahepeal ka ravimeid. Tõsi on ka see, et üksjagu tõbesid paranebki ajaga ise ära. Lihtsalt oleme harjunud kiiremini ja tõhusamalt abi saama, sest meilt endaltki oodatakse iga päev kiirust ja tõhusust.
Kuna arstide puudus on nii suur ja lähiajal veelgi kumuleerub, siis üks leevendusmeede saaks olla tööealistele lisatervisepäevade andmine.
Keegi ei anna töönädalast päevakest aega heinapebrevannis istumiseks või sellesamuse kapsalehega kompressitamiseks. Vähemalt veel mitte. Kuna arstide puudus on nii suur ja lähiajal veelgi kumuleerub, siis üks leevendusmeede saaks olla tööealistele lisatervisepäevade andmine, mida riik tööandjale omakorda kompenseeriks.
Eeldus on muidugi see, et nende päevade kasutajad siis ei raba kuskil mujal end tööga hingetuks, vaid kasutavadki päeva sihtotstarbeliselt metsarajal, spordisaalis, looduses või muul viisil taastudes. 100 aastat tagasi sai inimene siis korraks puhata, kui ilm oli halb – ei pidanud heinale minema, võis kodus nokitseda. Tänapäevane rütm seda võimalust ei paku, aga võiks.
Kui ravida ei saa, tuleb võimalikult palju ennetada.
Mida kaugemale jääb inimesest teaduspõhine meditsiin, seda lähemale tuleb kõiksugune abrakadabra. Ei tahaks, et leiaksime end massiliselt olukorrast, kus inimesed käivad kirikust paisete raviks armulaualeiba varastamas või joovad ja joodavad ka lastele kahtlasi kemikaale, lootuses, et need aitavad aktiivsus- ja tähelepanuhäiret leevendada ning ühtlasi ravivad ka allergiaid.
Seega, hea sotsiaalministeerium, mõelge ja mõelge veel kiiremini! Ja mõelge ka tervisepäevadele, neist võiks päriselt abi olla.
