„Kui see ka ühe mehe elu päästab, tähendab see juba palju.“ Eesti ja Ukraina naised punuvad koos varjevõrke

Rannarootsi muuseumis punuvad kohalikud naised koos ukrainlastega varjevõrke juba kolmandat aastat.

„Kui iga siin punutud võrk päästab kasvõi ühe meie mehe elu, siis see tähendab juba palju,“ ütleb Svitlana. „Meil riigina hakkas just hästi minema. Me elasime juba hästi – kõik vajalik oli olemas. Ja nüüd ei ole enam midagi... Kujutate ette?“

Haapsallu jõudis ta 2022. aasta kevadel Tšernihivi lähistelt ja sattus elama Rannarootsi muuseumi lähedusse. Ühel päeval astus ta huvi pärast sinna sisse, ja kui muuseumis hakati MTÜ Aitan Kaitsta eestvedamisel varjevõrke punuma, liitus vabatahtlikega.

Möödunud reedel pakkisid naised muuseumi õuel kokku järjekordsed kaks stepivärvides varjevõrku. Samal ajal oli järgmine võrk juba üles riputatud ja Harkivist Haapsallu pagenud Zina punus sellesse riideribasid, mida tema kaasmaalased sealsamas laua ümber valmis lõikusid.

Algklasside õpetajana töötanud Ira tuli Eestisse okupeeritud Krimmist. „Kodus ei olnud meil sellist võimalust [rindel olijaid] aidata, aga siin saame.“

Maria koduküla Odessa lähistel pommitati juba sõja esimesel nädalal maatasa. Tema sõnul aitab koos käimine ja võrkude punumine ka meeleolu üleval hoida. „Käin siin peaaegu iga päev.“

Hanna, kes töötas 40 aastat raamatupidajana, pages Eestisse Kiievist. „Tütar jäi mul Kiievisse. Vot ei tea, kas on õige, et mina olen siin... Praegu on seda keeruline öelda. Aga mulle siin väga meeldib ja saan [võrkude punumisega] aidata. Ja inimesed on siin head. Elame!“ teatas ta optimistlikult ja lõi käärid järgmisse riideribasse.

Rannarootsi muuseumi pedagoog Lydia Kalda peab varjevõrkude üle arvet. Sadade vabatahtlike abiga on selles majas valmis tehtud 187 võrku ja 188s on punumisel. Esimene valmis 2022. aasta aprillis, kuu aega pärast sõjategevuse algust. „Teeme nii kaua, kui varjevõrke vaja on.“