Helilooja Jüri Reinvere: tegelikult me ei tea, mis meid ees ootab. See ongi inimese pärisosa.

Jaan Tammsalu saatekülaline taskuhäälingus „Vaimuelu“ on helilooja ja esseist Jüri Reinvere.

Juttu tuleb kultuuriüritustest ning sellest, et kohati on olud nende korraldamisel üsna segased nagu ka muusikateoste esitus ise on läinud keerukamaks.

„Oleme juba nii kaugel, et kui muusikateoses tuleb poogna puidust osaga vastu keeli lüüa, võib orkestrist tulla protest, sest nad ei taha oma poognaid rikkuda. Samas on see täiesti tavaline klassikaline võte, kasutusel juba barokiajast,“ kirjeldab Reinvere, kirjeldades lisaks veel mitmesuguseid seiku orkestri- ja koorimaailmast.

Vahel tuleb ette nii absurdseid juhtumeid, et helilooja on mõtisklenud, kas on ehk kuidagi uuesti ringiga nõukogude aega tagasi jõudnud.

Külaskäikudest Käbi Laretei ja Ingmar Bergmani juurde meenutab Jüri Reinvere põhjalikke arutlusi muusika üle, samuti koduseid kontserte.

„Kord oli majas keedetud lillkapsast ja siis puhkes õhtu eel suur paanika, kuidas enne külaliste saabumist majast see lõhn välja saada,“ tuleb Reiverele muuhulgas meelde. „Situatsioon kokku oli lõpuks rohkem nagu mõni Tšehhovi näidend!“

Seda, kuidas Bergmani elu tookord oli ja kulges, võib Reinvere sõnutsi kõige paremini näha tema 2003. aasta filmist „Saraband“, mis kujutabki Bergmani enda elu.

„Ingmar sai kogu eluks hinges põleva loomingulise palangu oma kodust, kus nähti väga palju vaeva fassaadi hoidmisel. Tema vend ja õde purunesid selles pinges, tema ainsana suutis selle millekski konstruktiivseks pöörata,“ märgib Reinvere.

Sõprus Käbi Lareteiga kestis 20 aastat, suhtlus oli igapäevane pianisti surmani. „Teda huvitas väga, mis on Eestist saanud ning ta ei suutnud sellega leppida, et inimeste mõtlemine Eestis oli ajas sovjeedistunud. See jäigi teda painama.“

Juttu tuleb ka sellest, kuidas näha inimeste inimeste üksteisest eraldumisest ning kas usk, et on võimalik tulla toime täiesti omapäi, on uue aja võimalus või siiski vaid illusioon?

„Mina kahjuks ei kuulu nende inimeste hulka, kes usuvad, et mingi kollektiivne ärkamine on võimalik,“ möönab Jüri Reinvere arutluses tuleviku üle. „Tegelikult me ei tea, mis meid ees ootab. See ongi inimese pärisosa.“