Valgetähe pälvinud Mart Ruumet: ei usu, et täna tähistamiseks läheb. Mul on õhtul rahvatantsutrenn
(10)Tori kandi ettevõtja ja kohaliku elu eestvedaja Mart Ruumet kuulis talle presidendi annetatud Valgetähe V klassi teenetemärgist mõned minutid pärast kella 11, kui värava taga vahti pidanud maakonnalehe ajakirjanik ta lillekimbuga töö juurest kinni püüdis.

„Oleks sa 30 sekundit kiirem olnud, oleks ma sinu käest kuulnud,“ muheleb värske aumärgi kavaler. „Ma algul mõtlesin, et tullakse Pärnumaa Vapimärgi pärast õnne soovima, mille saamisest kah alles teada sain. Esimene emotsioon on: miks mina? Ent kui mind tunnustati kui Tori valla Randivälja küla kogukonna eestvedajat, siis autasu on väärt terve meie seltskond.“
Maakonna vapimärgile presidendi auraha otsa
Korraks hinge tõmmanud, ütleb Ruumet, et Pärnumaa Vapimärgi saamisest kuuldes mõtles selle peale, miks just tunnustus talle anti ja eks presidendi auraha ole sama asja eest.
„Kui 10 aasta eest sain Tori valla vapimärgi öeldi, et rohkem ettevõtjana ja siis kogukonna edendajana, siis nüüd on esile toodud kogukond. Kohaliku ettevõtjana ongi ettevõtlus kui elustiil. Mulle meeldis kui paar aastat tagasi EVEA tunnustas meid kui parimat põlvkondadeülest ettevõtet.“
Mart Ruumeti poeg Mait ja noorem tütar Kaisa tegelevad aiandusmulda tootva Matogardiga ja teine tütar Kadi peab Klaara-Manni Puhke- ja Seminarikeskust.
„Minu eas on väga hea meel, kui lapsed sinu tööd jätkavad nii põllumajanduses ja turismis. Kui endal enam ehk seda nooruslikku energiat enam niipalju pole, jätkavad lapsed ja annavad sulle endalegi lisajõudu. Tean kahjuks paljusid, kel nii ei ole. Kurb, kui teed ja teed aastaid ja sinu töö edasiviijaid ei ole,“ arutleb Ruumet.
Ainus põrgu haljastaja
Kogukonna poolelt on Mardi indu jätkunud nii Torile kui Randivälja kogukondlikes tegemistes kaasalöömiseks. Ta ise on seda meelt, et aumärgi saajana pole ta parem kellestki teisest, kellega koos ta kodukandis sama asja ajab.
„Olen olnud siin kirikuhoone kordategemise juures. Midagi sakraalselt seal ei tee, hoiame kohta korras oma inimeste kooskäimiseks ja sündmuste korraldamiseks. Olen olnud ka ajalooraamatute tegemise juures. Neid oleme teinud nii kodukandi ajaloost, rahvariietest, kui kogutud mälestustest. Mia olen rohkem kaasaaitaja, Mait Laas on teinud sisus põhjalikku tööd. Ta mitte ei uuri vaid ka salvestab, ei fikseeri üksnes fakte vaid otsib vastuseid küsimustele miks nii toimus ja mida täna saame teha teisiti, et oleks parem,“ jääb mees tagasihoidlikuks.
Ta meenutab lisaks, et on kogukonna hüvanguks on ta olnud kooli hoolekogus, olnud kalmistu korrastamise juures ja aidanud Tori põrgut muuta inimestele ligipääsetavamaks.
„Ilmselt olen ainus, kel on olnud võimalus Tori põrgut haljastada,“ muheleb ta.