Pahandus on liiga lihtne sõna...

Kire asju lõpuni ajada on Nikolai Baturin pärinud oma kooliõpetajatelt. "Nad ei teinud oma tööd eeskätt palga eest. Neil oli kutsumus, ehk midagi niisugust, mis täna vähe loeb. Tollased pedagoogid tegid ka tasuta tööd. Nagu metsapuud kohisevad tasuta. Nende särgid olid nii ära pestud, et paistsid läbi. Ning kuubede küünarnukkidel olid nahklapid...

Vilhelm Sasi, looduslooõpetaja, kel olid taskus valged hiired ja kes oskas tunnid ülimalt huvitavaks teha. Julius Mager, joonistusõpetaja, kes töötas seal 1926. aastast 1961. aastani!"

Baturin väidab, et kasvatanud on ta end õigemini ise. "Ega meil tol ajal  niisugust kasvatamise juttu polnud. Vanaisa oli mul range mees. Kui astusin naela otsa ja see mu jalast läbi tuli, andis võmmu kuklasse ning küsis, kas ma mujal käia ei oska kui mööda naelu."

Küsimusele, kas mõningaid pahandusi on ka meelde jäänud, vastab Baturin: "Elu oli traagiline. Pahandus on liiga lihtne sõna. Inimesed surid kui kärbsed. Inimelu ei maksnud suurt midagi. Muudkui aeti autod ette ja viidi minema. Talud jäid tühjaks, koerad ulgusid ümberringi."

1949. aasta süngel märtsiööl saadeti auto ka Baturineid viima, ent õnneks jäi auto porri kinni. "Tol ajal polnud sel teel, kust teiegi täna alla sõitsite, liivateragi peal. Me olime nimekirjas, aga teatud kellaajaks pidid kõik viidavad jaamas olema. Lõpuks veeti auto koos sellel olnud küüditatavate abiga välja. Ent siis oli meie jaoks juba hilja..."

Kust ta seda teab? "Sõjaväest tulles läksin Viljandisse Kirsimäe kohvikusse sööma. Tuleb üks hallipäine mees minu juurde ja küsib, et oled Baturin või? Siis selgus, et tema olnudki selle auto juht, mis meid Siberi teekonnale viima pidi. Mul tõusid seda lugu kuuldes tagantjärelegi ihukarvad püsti - siis nii napilt see mööda läkski..."

Baturin mäletab põletatud ja mahajäetud sõjaaegse Viljandi majadest just sinna jäänud raamatuid - veest ja tulest rikutud, ent ometi uhkeid. "Sealt ma siis tõin neid lausa seljatäite kaupa ära. Tegime poistega niisugused rauast "kassid" ja ronisime mööda põlenud majade nurki üles."

"Mäletan, et raamatute puhul hakkas mulle üsna varakult vastu keele monotoonsus. Hiljem hakkasin lugema vene keeles, mida kodus rääkisid üsna sageli vanaisa ja vanaema." Vene rahvusest olid mõlemad Nikolai vanemad - isa Feodor ja ema Zinaida.

Kelleks ta end ise peab? Baturin vastab küsimusele küsimusega: "Aga kas mingit klassikalist eesti rahvast on üldse olemas? Või vene oma? Igatahes nii kaugele, kui meie suguvõsa mälu ulatub, oleme kõik sündinud Eestis. Ma ei ole end eesti rahvast kunagi mitte üheski aspektis lahku mõistnud."

Üksinduse sisu

Lahkumisel räägib Baturin, et ei saa enam pimedas autot juhtida, silmad ei kannata vastutulijate tulesid. Valge laika liibub piinatud ilmel peremehe ligi, meeleheitel küllap sellepärast, et kett ei luba kahtlastele külalistele kohta kätte näidata. Või hoopis neile väärilisel moel poolehoidu avaldada, mine tea.

"Kui ma tööd teen, ei kannata ma siin majas kedagi," räägib kirjanik. "Naised oma köögitsentrismiga olen siit kiiresti välja vuhkinud. Kui nad vaid suudaksid olla kui hiired, et ei kuuleks ega näeks," naerab ta.

Baturini arvates on õnnetu see inimene, kes ei suuda üksindust tunda. "Just üksinduses täitubki inimese süda ja hing mingi sisuga. Teadmised võid koolis saada, teadmus tuleb üksi olles. Nagu svammi imbub niiskus, imbub teadmus inimesse."

Nende sõnade peale on hea kerge südamega minema hakata.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid