Oleks ma ometi küsinud!
Ausalt öelda olen ka ise mõttes niimoodi ohanud. Ehkki minul pole veel väga vigagi. Vanaema pani pool sajandit tagasi suurde joonelisse kontoriraamatusse kirja kõik, mis tal meie suguseltsi kohta meeles oli.
Sugupuude tegemises asi ongi. See on läinud meil moodi ja järjest rohkem läheb. Suuresti ka tänu sellele, et on häid arvutiprogramme, mis ülesande päris hõlpsaks teevad.
Arvuti joonistab ise üles kõik sugulussidemed, nimetab, kes on näiteks kelle vaaronu või kolmanda põlve nõbu, ja teeb palju muudki.
Kui aga tead, keda kirja panna. Kui vaid tead...
Paar nädalat tagasi andsin viimaks järele oma poegade aastaid kestnud võtmisele mu kallal, et "millal sa, paps, ükskord ometi meie sugupuu käsile võtad?". Seni olin esitanud vabanduseks väite, et aega pole üldse - nii kiire on.
Aga varem või hiljem taipad, et elu on nagu vetsupaberirull - mida lähemal lõpule, seda kiiremini käib, nagu on nentinud USA humorist Andy Rooney. Nii et võtsin asja käsile.
On ikka elamus küll, kui oled tükk aega lapanud kirikuraamatut (muidugi arvuti kaudu), ja siis torkab sulle silma sissekanne Lõpe Jaani poja Jüri kohta, kes on sündinud Kabalas 14. septembril 1798. Peaaegu päevapealt kaks sajandit ja kümme aastat tagasi. Tal on seitse last...
Ja äkki taipad, et silmitsed oma vanaisa vanaisa nime ja lisaks veel tema isa nime.
On ka pehmemaid, ent ikkagi üllatavaid elamusi. Klõbistad sugupuu harudele lisa, ja äkki avastad, et üle kümne aasta oled koos töötanud oma hõimlase Aimega.
Ja nüüd, hea lugeja, pane hõlmad vöö vahele ja mine jalamaid oma vanima sugulase jutule! Olgu see onu või vanaema või vanatädi või kes iganes. Veel parem - käi läbi igaühe juurest. Pane kirja kõik, mis nad teie sugupuu juurtest ja harudest teavad. Ära unusta vanadele fotodele lisamast, kes on kes.
Ära lükka seda käiku enam edasi. Siis ei pea sa kord sugupuud tehes lootusetult ohkama: "Miks ma ometi tema käest küsimas ei käinud?"
