Umbes samal ajal jõudsid minuni kuuldused, et alanud poliitilise puhastuse käigus olen järgmine Rahva Teenrite saatejuhi kohalt lahkuja mina. Pärast seda olla saade kontrolli all. Ma naersin selle üle. Jama! Mida kõike nn hästiinformeeritud ringkondades ei räägita! Kuni selle sügispäevani, kui toosama emand Rõõmus mulle sellest isiklikult teatas.

Eelnevat hästi teades ei olnud ma mõistagi nõus vait jääma.

Kinnitasin seda ka Rahvusringhäälingu juhile Margus Allikmaale.

Allikmaa vandus, et tema pole sellist otsust langetanud.

Vähe sellest, vana kolleeg kinnitas, et minu vaikima sundimise taga pole ka Reformierakonna karvane käsi, nagu Keskerakond toona näidata püüdis.

Arutasime Allikmaaga toona asja korduvalt.

Rahvusringhäälingu juht tunnistas mulle ausalt, et ka tema on mures Rahva Teenrite poliitilise kallutatuse pärast.

Plaanisin juba toona piinliku loo avalikkuse ette tuua ja küsida, et kui Rahvusringhäälingu tippjuht ei otsusta kellel on õigus riigiraadios oma arvamust avaldada ja kellel mitte, siis k e s seda teeb? Kelle käes on maksumaksja rahadega ülal peetavas raadios ja teles tõe monopol?

Kahjuks jäi see ajapuudusel tegemata.

Läinud laupäeval teatasid Rahva Teenrite saatejuht Aarne Rannamäe ja ERR-i uudistetoimetuse juht Urmet Kook vastuvaidlemist mittekannataval moel, et nüüdsest tuleb minu nime ees igavesest ajast igavesti kustutada ka sõna ajakirjanik. Vähe sellest, Tallinna meediastipendiumi vastuvõtmine pronksiööst raamatu kirjutamiseks olla lausa korruptsioon....

Kuigi Rahvusringhäälingu eetikanõunik Tarmu Tammerk probleemi ei näe ("Sõltub milleks ja mis tingimustel kohalik omavalitsus stipendiumi annab. Kui oma tegevuse kajastamiseks, siis pole tegemist ajakirjandusvabadusega. Kui stipendium on mingi üldise teema jaoks, siis mina probleemi ei näe.") pidas riigiraadio nädala keskne poliitikasaade meediastipendiumi määramist nõnda oluliseks, et käsitles seda esimesena ja pühendas sellele tervelt kolmandiku (!!!) eetriajast. Pensioniea võimalik tõstmine ja Gruusia sündmused olid seekordsete rahva teenrite hinnangul väiksema kaaluga. Kõik muu mis Eesti poliitikas läinud nädalal juhtus (sealhulgas ka suveräänsusdeklaratsiooni 20. aastapäevale pühendatud esindulik konverents rahvusraamatukogus) ei pälvinud üldse tähelepanu. Vähe sellest, samas võtmes sekundeeris Rahva Teenritele ka tema televisiooni analoog Aeg Luubis.

Seega rahvusringhäälingu uudisetoimetuse mõnele võtmetegelasele tundus nn "kaheksajõugu" paljastamine kuhu minu kõrval kuuluvad veel Maire Aunaste ETV-st, Märt Treier TV3-st, Viktoria Ladõnskaja Eesti Ekspressist, Andrei Babin Postimehest, Aleksandr Zukermann ja Mihhail Vladislavlev PBK-st ja Josef Katz Molodjoz Estoniist nädala tähtsündmusena.

Uskumatu!

Olen alati isepäiselt tegutsenud, kirjutanud ja rääkinud nii nagu õigeks pean, teen seda ka edaspidi. Ma olen harjunud enne kaagutama hakkamist asja pikalt ja põhjalikult uurima. Savisaare või mistahes poliitiku käsilaseks tembeldamine on mulle aga solvav. Mis korruptsiooni puutub, siis keeruliste korruptsiooniasjadega tegeldes olen oma isiklikus elus sedalaadi asjades lausa paranoiliselt pedantne olnud.

Samal ajal olen tihti märganud, kuidas mitmed mu ametivennad ja õed toimivad.

Märksõnadeks on pealiskaudsus, tasakaalustamatus, siltide kleepimine ja soov iga hinna eest ära panna. Ärapanemisest endast on laiemalt võttes saanud aga lausa elustiil.

Just seetõttu ei saa ma mitmeid tegelasi, kes tänases Eestis ajakirjanikuna tegutsevad, kahjuks usaldada. Nii valus kui seda ka pole tunnistada, meie meedia on veel tänagi liiga tihti poliitiliselt manipuleeritav ja nö paremale kaldu.

Mõni aeg tagasi tuli Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas, keda meedia on ühtaegu nii armutult peksnud kui taevastesse kõrgustesse tõstnud, välja minu meelest suurepärase ideega: poliitikute ja ametnike kõrval peaksid ka ajakirjanikud ja väljaanded, kus nad töötavad oma poliitilise tausta kui majanduslikud huvid avalikustama. Siis oleks pilt selgem, kes kelle peost ikkagi sööb ja kelle laulu laulab.

Endise ajakirjanikuna teab Kallas hästi, et tõe ja õiguse eest seismise asemel on paljudest kolleegidest saanud poliitikute ja riigiasutuste varjatud eestkõnelejad.

Ajakirjandusest endast on aga saanud väli, kus erinevad tõed ja valed omavahel armutult võitlevad. Paraku kaitseb üks ennast künka otsast, teine on sunnitud soos võitlema, nagu Siim Kallas tabavalt kirjutas.

Üks näeb kaugele, teisele puhub tuul suitsu silma.

Aeg on maskid maha kiskuda.

Alustada võiks lähedalt.

Härrad Kook ja Rannamäe, kelle mehed teie õigupoolest olete?

Tühja loba tõe ja õiguse teenimisest ei maksa seekord hakata ajama.

Kelle käes on maksumaksja raha eest ülalpeetavas raadios ja teles ikkagi tõe monopol?