Kodupüha ja püha kodu
Nii saab pidevalt alal hoida jõuluaja pühaduse väge ja kanda seda oma igapäevategemistesse. Alates suvisest pööripäevast liigub looduses kõik küpsemise, laskumise ja rahunemise suunas.
Kõige sügavamalt võib seda tunda talvisel pööripäeval, jõulude aegu. Vanasti kaunistati tuba jõulude ajal okaspuu okstega, toodi mände, kadakaoksi või kuuski toa igasse nurka, seinapalkide vahele ja õueväravasse.
Kuusk ja püstkoda algse koduna
Nendest tavadest on toredasti püsima jäänud kuusepuu tuppatoomine. Ohvritalituste juures on okaspuuoksad igavese elu ja järjepidevuse märgiks. Kuusk ja teised okaspuud oma korrapäraste iga-aastaste oksaringidega meenutavad esiemade põlvnemiste puud kaljujoonistel: kükkasendis sünnitaja-emast sünnib järgmine sünnitaja, temast omakorda järgmine ja nõnda edasi. Muistsetel puukalendritel, kus päevi märgiti ruunitähtedega, on jõulude juures samasugune põlvnemiste puu. Nii meenutab jõulukuusk toanurgas meile ka kõiki sünnitajaid läbi aegade, tänu kellele oleme lõpuks ilmavalgust näinud.
Kuusk on rändaja esmane peavari. Kuuseokstest saab vihma ja lund pidava katuse metsaonnile. Kuusepuu ise oma laskuvate okstega võis olla eeskujuks esimeste kodade püstitajatele.
Püstkoda tuleasemega keskel ja hariunkast paistvate taevatähtedega on samas kogu maailma võrdkujuks. Püstkoja ukseavast kuni tagaseinani paiknesid saamide teada kolm kaitsevaimu ehk maaema tütart, kes maailma toimumisi suunavad: ukseeit uksahkka, koldeeit sarahkka ja vibueit juksahkka.
Ukseeit pidas silma peal kõigil selle ilma tulemistel ja minemistel ning hirmutas eemale soovimatuid sissetungijaid. Koldeeit valvas kõiki olemisi ja sündimisi ning aitas tuua soojust, selgust ja valgust tegemistesse. Vibueit jälgis kõiki vaimuilma tulemisi ja minemisi, kaitstes jahile, tööle ja sõtta minejaid. Koja telgjoonest vasakule jäi meeste pool ja paremale naiste pool.
Taolisest kojast-kodust kui maailmamudelist jäi jälg ka hilisemasse kodukujundusse. Ikoon ja pühapildid pandi toa taganurka, mida kutsuti pühanurgaks ehk punanurgaks. Hiljem asendusid pühapildid raadioga ja veel hiljem televiisoriga. Punanurgad elasid edasi oma elu nõukogudeaegsetes koolides ja töökollektiivides.
Tänapäeva kodudes kipub tihti pühanurga kujundamine unustusse jääma. Mingil moel tuletab seda meelde tuppa toodud jõulupuu. Siiski tasub hoida aasta ringi kodus alal üht nurka, kus on perepildid, kus on kena küünalt või lõhnarohtusid põletada ja kuhu aina värskeid lilli tuua.
Kuidas kodu kaitsta?
Nii saab pidevalt alal hoida jõuluaja pühaduse väge ja kanda seda oma igapäevategemistesse.
Jõuluaja pühadetunde parim kaitsja on igaühe südames. Head soovid ja kingitused kodustele, heade lugude meenutamine ja jutustamine loovad jõulukodule kõige tõhusama kaitse kõigi pahasoovijate ning kiusajate vastu.
Eriti hea on laulmine, mõistatamine ja muu koduste ning lähedastega seotud mõttepingutus. Miks mitte luua lihtne laul igast pereliikmest, kas tuntud või omaloodud viisile. See viis võib ju olla sootuks lihtne, vaid paari-kolme noodi peal. Tähtis on tunne, millega seda lauldakse ja kuulatakse.
Headeks õpetajateks võivad selle juures olla 3-5aastased lapsed, kelle jaoks taoline laulmine on lihtne ja endastmõistetav. Lisaks on toeks soe ja puhas tuba, saunaskäimine, toidulõhnad. Kindlasti aitavad kodu kaitsta elav jõulupuu ja lilled, ise valmistatud jõuluehted käbidest, viljakõrtest, pilliroost ja männipeergudest.
Kodu kaunistamine advendiküünalde ja valgustitega on samuti kaitseks. Eriti hea on selle juures maja ümber ja õues askeldamise vaev. Tõhusaks abiks arvatakse olevat ka kolm ringi ümber maja käimist, lugedes palveid või omaloodud loitsu. Viimase juures on tähtis tunne, mitte sõnad.
Ka soola või tuha puistamist uste ja akende alla on proovitud, samuti pihlakaokste asetamist uste ja akende kohale. Jõulupärg välisuksel kaitseb kodu.
Kodu kaitseb ka hea tegemine teistele, olgu need siis lapsed, loomad, linnud või teised inimesed.
Suguvõsa uurimine, emapoolsete sugulastega ühenduse võtmine ning haudadel küünalde süütamine toob rahu ja kindlustunde südamesse.
Selleks et jõuluaegset kodupüha pidada, tuleb oma kodu siduda tõeliselt rahurikaste ning pühade kohtadega. Paljude jaoks on selleks sidemeks pühakojas käimine ja osalemine jõulujumalateenistusel.
Püha kodu
Kordki aastas, suurima kodupüha aegu pühakojas käimine on kindlasti väärtus omaette. On ju meie kirikud enamasti rajatud muistsetele suure väega pühakohtadele.
Sellest teadmisest lähtudes saab ka palju kaugemale minna ning siduda oma koduse jõulupüha väerikaste paikadega ümbruskonnas või kaugemalgi.
Näiteks on omal ajal peetud võimsateks paikadeks Tartu Toomemäge ehk Taara padu, Võhandu jõge Võrumaal ja Ebavere mäge Lääne-Virumaal.
Linnas võib teha käigu vanimate puude juurde ja siduda kingituseks oksa külge punase lõnga või veel parem - taimedega värvitud lõngast vöö. Niisugune käik annab jõudu nii inimesele kui ka puule, mis on kodu ja kodupaiga võrdkuju.
Kodu on alguse saanud puuritvadest kokku laotud püstkojast. Ka kirikut nimetame püstkoja eeskujul pühakojaks. Vanimad kirikud Saamimaal ongi püstkojakujulised. Nii on pühakoda ja püha kodu ühendatud kaugel jõuluvanade maal.
Pühakojas ja pühades paikades käimine lisab jõudu, väge ja elurikkust ka meie jõuluaegsele kodupühale.
