Mulluseid sõnu ei korda
Toona rääkis president: "Meie isamaal läheb täna päris hästi. Me oleme täna paremal järjel kui varem. /.../ Eesti majandus on täna vastupidavam kui varem maailma majanduse raputustele."
Nüüd küsime endalt, kui kaugel on sünnipäev, mil saame oma iseolemist jälle aasta tagasi lausutud sõnadega kiita. Küsime, kuidas sinnani jõuda ja kuidas vältida praeguse olukorra kordumist.
Ühelt poolt võime rääkida ülemaailmsest majanduskriisist, aga teisalt näeme, et mitte kõik riigid pole selles ühtmoodi kannatanud. Ka Eesti ei kuulu kõige räsitumate hulka. Kuid meie jätkusuutlikkus on suurte riikide omast alati rohkem ohustatud. Meid on väga vähe, ja kui võimekamad käega löövad, lahkuvad ning leiavad parema koha päikese all, siis oleme ohus.
Sageli räägime, et meie haridus ei vasta ettevõtluse vajadustele. Küllap on selles terake tõtt. Aga kas probleem on ikka nii lihtne? Võime kahelda oma kõrghariduse kvaliteedis, kuid ka see pole kogu tõde. Meie edasimineku peamine takistus on õhukeseks lihvitud riik ja õhuke väärtussüsteem, mis panustab liialt individuaalsele ja kiirele rikastumisele, sageli teiste ebaõiglase kannatuse arvel.
Meie majandusmudel on liialt üles ehitatud odavale tööjõule, vähesele panustamisele innovatsiooni. Meie majandus ei soovi ega suuda ära kasutada praegust haridustaset Eestis. Kuidas on tekkinud olukord, et üldkeskhariduse, põhihariduse ja kutseharidusega noored on tööjõuturul võrdses olukorras? Kas ei viita see väheseid teadmisi ja oskusi nõudvale ettevõtlusele?
Andekad lahkuvad
Ülikoolid võistlevad, kes saab rohkem tudengeid, vallakoolid võistlevad õpilaste ja pearaha pärast, nii et veri ninast väljas. Tegelikult käib tõsine võistlus riikide, maailma eri piirkondade ja kultuuride vahel. Et taolises võistluses edukas olla, tuleb palju enam panustada koostööle. Kui kaks pooltühja, lähestikku seisvat maapõhikooli sõidutavad üksteise territooriumilt lapsi oma kooli, et sel viisil ellu jääda, ei võida sellest kumbki. Mõlemad teevad suuri kulutusi, aga võitjaks jäävad tugevamad linnakoolid.
Meie ülikoolide omavaheline võistlus ei lase otstarbekalt kasutada niigi nappi infrastruktuuri ja kõrgtasemel professorite kaadrit. Kui veel kümmekond aastat tagasi kujutlesime, et Tartu ülikoolist saab üks Euroopa tugevamaid ülikoole, kuhu ka teiste riikide noored õppima asuvad, siis peame praegu tõdema, et rohkem kui 4000 tudengit õpib Eestist väljas ning mujalt siia tulnuid on alla tuhande. Mitme eliitkooli lõpuklassid plaanivad lahkuda täies koosseisus.
Kui raske majanduslik olukord lahendab lasteaia- ja kooliõpetajate probleemi - majanduskriisi ajal ilmub koolidesse hulk mujalt vabanenud õpetajadiplomiga inimesi -, siis ülikooliprofessoritega on olukord keerulisem. Tore, kui appi tulevad nimekad professorid välismaalt. Kuid kas meil endal ei jätkuks noori võimekaid inimesi, kes seoks oma elu akadeemilise kõrgkarjääriga?
Arvan, et nad on olemas, kuid pingutuse ja tasu vahekord, millega soovime neid tunnustada, ei motiveeri. Kas jäämegi järele lehvitama oma andekatele, kes siirduvad parematele jahimaadele, oodates samas abiväge mujalt? Kui me ei asenda võistlust suurema koostöö ja oma nappide ressursside koondamisega, seame ohtu kogu kõrghariduse. Kaks nõrka võivad üksteist olematuks võistelda või liitudes uhkelt püsima jääda. On sümptomaatiline, et omavalitsusliidud pole seni Eestis suutnud ühiste jõupingutustega tekitada ühtegi kooli.
Võitlus kestmise eest
Me kas võitleme igaüks eraldi või kõik koos oma ühise kestmise eest. See, et Eesti jõukamad ei taha panustada kõrgemate maksude näol meie ühisesse arengusse, on arusaamatu paljudele riikidele. On kurioosne, et majanduskriisid on põhjustatud rikaste poolt, aga kinni maksavad sageli vaesed. Nii ka nüüd, kui need, kes peaksid ise panustama, näitavad näpuga peretoetustele, pensionidele, õpetajate palkadele.
Tahaks, et presidendi eelmise, juubelikõne sõnu saaks korrata juba paari aasta pärast ja hakkaks juurduma arusaam, et majandust ei arendata majanduse enda pärast. On midagi palju tähtsamat kui üksi, kiiresti ja teiste pingutuste arvel rikkaks saada.
Tahaks, et meie kangelastena ei esitataks 5-6 ärimeest, kümmekonda skandaalset poliitikut või seltskonnatibi. Tahaks, et paari aasta pärast teame, kes on meie tublimad teadlased, õpetajad, arstid, talupidajad. Neid on sadu ja tuhandeid. Tahaks, et hariduse tähenduse kitsenemine oskusteks ja teadmisteks laieneks selliste väärtuste võrra nagu tolerantsus, kaastunne, abivalmidus, altruism. Vajame uut suunda ja uut hoogu.