Anne Reemann: Maal hingan ja mõtlen teisiti

Kui kohtumist kokku leppisime, ütlesite nagu päris maainimene, et parem õhtupoole, sest valgel ajal on muud tegemist.
Ilmselt see on mus siis olemas. Võib-olla lapsepõlvest, kui korteris elades käisime kogu aeg siia Vigalasse maale, kus olid vanaema ja vanaisa.
Aga vahel meeldib mulle linnas ka olla. Olen selline kahepaikne.
Looduse ja valguse järgi elamine on inimesel vist alateadvuses. Lased end lõdvaks ja eladki valguse järgi. Energia tuleb ka sealt. Kui päike paistab, siis on mul kohe tohutult energiat.
Kuidas Tallinnas olles on?
Mulle lööb päike linnas ka vurtsu sisse, ilm mõjutab väga palju. Aga linnakorteris on hingamine küll teine, ma mõtlen seal teistmoodi. Linnas on kohustusi rohkem, käin ju seal ka tööl. Enda jaoks jääb vähem aega.
Kui Vigalasse tulen, on kõik teisiti. Selle paiga tohutu võlu on avarus. Ma olen sõltumatu, mul on palju ruumi. Kõik on lihtsam ja huvitavam. Siin ei ole midagi näilist.
Mida siis tegite täna valgel ajal?
Ehitasin riiuleid oma kasvuhoonesse ja puhastasin kasvuhoonet. (Õhinal.) See on väga mõnus, see on kaif.
Mis seal mõnusat on?
Mõnus on selline tosserdamine, et natuke teed siin ja natuke seal. Nokitsed. Keegi ei kontrolli sind, sa ei tee seda kellegi teise jaoks.
Niimoodi päris üksi, nagu seekord, olen ma siin harva, aga nii või teisiti on see ikka täiesti omaette olemine.
Kellena end tunnete - kas juurte järgi Vigala, noorpõlvekodu järgi Saku või oma linnakodu järgi hoopis Tallinna naisena?
Ma ei ole sellest nii mõelnud. Vigala naiseks vast hakkan rohkem saama nüüd, kui mul see päris oma kodu on. Enne Sakku jõudmist - mu ema ja isa on mõlemad agronoomid olnud -, elasime tegelikult Kuusikul ka. Olen seal esimeses klassis käinud. Nii et ikkagi Raplamaa päritolu.
Kas see on tähtis, et ehitasite oma maja Vigalasse, mitte näiteks Saaremaale?
Muidugi. Enne seda oli meil igasuguseid mõtteid, aga selle peale ei tulnud, et ehitada maja siiasamasse, isa sünnikodu maadele. Niisuguste lihtsate asjade peale ei tule, pead enne pika ja keerulise tee läbi käima. Ma ei kujutanud üldse ette, et ehitame maja põllu peale. Ühel hetkel jõudis pärale, et see on ainuvõimalik.
Loomulikult on tähtis, et siin on ka isakodu. Mu ema on siin lähedal kogu aeg. Mäletan, kui vanaisa niitis, kuidas ta loog jooksis just siit, kus praegu on meie maa. Ilmselt nooremas eas on see kõik ka sus sees, aga siis lihtsalt ei teadvusta seda.
Vaatan, et teil käib aknal seemnete idandamine. Mis siit tuleb?
Mitut sorti salatit, dekoratiivkapsad, kress, hernes, põõsastill, mingid võõrasemad, astrid... (Naerab.) Siin saab salaja selliseid asju teha. Keegi ei näe, millega tegelen. Ega ma ei oska veel ja vaja ka pole. Teen seda toreduse pärast. Mulle lihtsalt meeldib.
Ma ei tea, kas midagi välja tuleb. Mul on nii, et alustan suure hurraaga, kihk on nii suur. Kasvuhoone sai eelmisel kevadel valmis, aga jäi natuke hiljaks. Sel kevadel saan seal kõike proovida.
Kas seda mõtet pole, et võiks kanad olla ja mõni koduloom?
Praegu mitte, aga ma ei välista, et see võib tulla, kui vanemaks saan. Mul on kõik asjad tulnud nagu ise, ma pole teadnud ette arvata, et nii võib minna.
Siin mõnel taimel on juba ninad väljas. Kas Tallinnas teatris olles mõtlete, et oh, tahaks hoopis Vigalasse?
No muidugi mõtlen. Päris laval olles mitte, aga mõnes proovis võib seda juhtuda.
Linnateatris olete peanäitejuhi naine. Teatristampide järgi võiksite olla primadonna. Kas tunnetate sellist suhtumist?
Seda nalja on ju palju tehtud, mõni ei jäta elu lõpuni teretades mainimata. Aga päris suhtumist ma ei tunneta. Ma pole ju ka mänginud kõikides peaosades. Seda taaka, et ma kõikides Elmo lavastustes peaosa mängiks, mul lihtsalt ei ole.
Kas ei taha?
See on nii ja naa. Kui mängiks, oleks see teistmoodi, ma tunnen teda nii hästi... Parem, kui me sellest ei räägi.
Kas oma hinges olete näitleja?
Vist ikka olen, jah. Aga ma olen võimeline ka loobuma. See on kuidagi nii, et mul pole selle vastu midagi, et mängida, aga ma ei pea end nii vägevaks, et ma tingimata pean seda tegema.
Mis näitlemises head on?
Mulle on põnev, kuidas kõik kujuneb. See uude maailma minek, süvenemine ja otsimised, katsetamised. See ei tähenda ainult oma tegelast, vaid kõike - mis osa keegi kannab ja kuidas see tervikuna kokku hakkab mõjuma. Prooviperiood on huvitavamgi kui etendus.
Mis näiteks on olnud selline põnev töö?
On olnud küll huvitavaid osi. (Muutub eriti napisõnaliseks.) Aga võib-olla see, mis mulle endale on olnud põnev, publikule polegi.
Katsetused teatriproovides ja katsetused Vigala kasvuhoones...
Just. Kusjuures kunagi alustades ei tea, mis välja tuleb.
Kas teid häirib, et Eesti elu on nii meestekeskne?
See on vist igal pool niimoodi, et kõik käib meeste pilli järgi. Ma püüan teha nii, et see mind ei segaks. Kui hakkad sõna võtma selle vastu, oled eriti loll. See ei vii mitte kusagile.
Kust näitleja teisse tuli?
(Mõtleb pikalt.) Võib-olla midagi tuli isast. Talle meeldis esineda ja seltskonnas jutte rääkida. Arvan, et ka Vigalal on olnud oma mõju. Kui venna ja õega siin vanasti käisime, siis ega meil rohkem mängusõpru olnud. Väga palju oli üksi olemise aega, sellist omaette mängimist, kus kujutlesid ennast kellekski.
Soovi lihtsalt esineda mul enam ei ole. Mõni teeks kõik, et ainult pääseda lavale. Mulle tundub, et on tähtsamaid ja huvitavamaid asju.
Mida Tallinnas ette võtaksite, kui teil maakodu poleks?
Mul on linnas õnneks ka väike aiamaa ja aed.
Ma pole kusagil igavust tundnud. Oma vanematelt olen saanud ka käsitööhuvi. Praegu olen väga hoos näiteks vilditud piltide ja vaipadega. Tekkis huvi proovida, kas saab viltida nii, et välja tuleb nagu maal. Ma ei tee neid nõelaga, vaid rullin vee ja seebiga. See ongi nagu maalimine, ainult pintsli asemel on käsi.
Ma pole juhtunud veel nägema mujal sellist tehnikat, nii et leiutan ise. Valmis asjad tavaliselt kingin ära. Jälle on vist põhiline, et kui saan asja selgeks, siis pole ta enam huvitav. Kui viltimise selgeks saan, tuleb mingi uus hoog.
Plaan on endale telgedel seelik kududa. Vist teen midagi täiesti omamoodi, sest Vigala seelikuga ma hakkama ei saa - see on ruuduline.
Rõhutate Vigalas omaette olemist, aga kas siis, kui päriselt siin elaksite, oleks teisiti?
Mu ema elab siin üksi. Tal on palju ideid ja ta kogu aeg nokitseb midagi teha. Kui tuleb tahtmine, siis sõidab linna oma sõbranna või õdede juurde, käib ära ja tuleb tagasi. Ta naudib seda, et elab täpselt nii, nagu ise
tahab.
Võib-olla minul oleks samamoodi, kui kunagi päriselt siia jään. Ma ei usu, et hakkaksin tohutult uut suhtlemist otsima või näiteks külaelu arendama. Külaelu kas on või ei ole. Kui teid ei aeta lahti, siis jah, pead ühendust võtma kellegagi.
Minu meelest peaksid inimesed üldse rohkem üksi olema. Eestis on maad nii palju, et igaüks võiks elada omaette. See on see... Täna just Fred Jüssi raadios rääkis, kuidas läheb ja vahib pilvi, teeb seda neli tundi järjest.
Muidugi on inimesi, kes on harjunud linnas elama ja tahavadki seal olla. No loomaaias loomad ka kohanevad.
Maaeluga on üha keerulisem - koolid pannakse kinni, töökohti pole...
Need on keerulised asjad, jah. Seda ma ei kujuta ette, et käiksin siit iga päev Tallinnasse tööle. Samas ei kujuta ma ette korteriinimese elu, kui tal pole maal kohta, kuhu minna. Ma tean, et paljudel pole seda, et see on tegelikult luksus.
Siin Vanamõisa külas oli vanasti seitse-kaheksa talu piki jõge. Nüüd elab siin ainult minu ema. Talu ise on mu agronoomist venna oma, aga tema ka ei ole siin veel pidevalt.
Kurb on vaadata talukohtade lagunemist, ma olen ju näinud aega, kui siin igal pool elu sees oli. Taludel on omanikud olemas, aga nad ei tee siin ise midagi ja kohta ära ka ei müü.
Asulas on tänapäeval ilmselt kergem hakkama saada.
Minu arvates on meil heaolu tagaajamisega liiale mindud. Heaoluga kaasnevad igasugused jamad, millega me ei taha leppida ja siis on keegi teine süüdi. Süüdistame riiki.
Inimesed ei peaks nii sõltuvad olema. Ise hakkama saamist võiks olla palju rohkem. Ei ole vaja iga asja pärast nõuda ja protesteerida.
Mulle tundub, et praegune majanduslanguse aeg on ideaalne, kuna annab võimaluse oma väärtushinnangud läbi mõelda. On lootus, et inimesed hakkavad tegelema asjadega, mis on tegelikult tähtsad. Kui sellest ajast läbi saame, oleme palju targemad.
Ma tean küll, et kui ikka töötuks jääd ja raha pole, on raske. Muidugi tunned kaasa, kui inimene on sellisesse olukorda sattunud. Aga suures plaanis on saatus meile mänginud kätte võimaluse. Et majanduslangus on üleilmne... järelikult oli tervele maailmale seda vaja.
Kas panete sel kevadel ikka kartuli ka maha, nagu raske aja tõttu soovitatakse?
Muidugi. Värske kartuli saamiseks ikka. Päris talvekartulit siiski kasvatama ei hakka.