Tsaariaegne mees peab ikka veskit
Haanjast algaval Iskna ojal jahvatas vilja kunagi 11 veskit. Nüüd on neist alles ja oma tööd tegema jäänud vaid üks, Mäeveski Kütiorus. Toimetab seal tõenäoselt Eesti vanim veskimees Aleksander Zupsmann, kel aprillis täitus juba 95. aastaring.
Mehe juubeli puhul andis Lasva vallavalitsus valla vanimale mehele aktiivse eluhoiaku väärtustamise ja vana veski kui kultuuripärandi säilitamise eest tänukirja.
Sõrm tunneb hea jahu ära
Esimene kord tõstis Tallinnas sündinud Zupsmann jala sellesse veskisse juba 1930ndatel, kui pealinnas leivatööstusega tegelnud onu selle ära ostis. Aleksander oli siis mõne aasta tal siin abiks, sealt huvi möldritöö vastu tuligi. "Teiste veskitega võrreldes sel ojal oli see väike könn, aga näe, nüüd ainsana alles ja töökorras," muheleb mees.
Kui onu 1947 suri, pärandas ta veski noorele sugulasele. Aleksander loobus möldritööst Viljandis, tuli ning jäigi Võrumaale Kütiorgu elama. Ajad olid keerukad, kulakuks tegemise oht veski omamise pärast suur. Seepärast andis Zupsmann selle kähku riigile üle.
Tööd oli toona palju, hoov kogu aeg hobuseid ja mehi täis. Veskikivid jahvatasid varahommikust hilise õhtuni. "Kolhoosiaja alguses kulus veskikivi mõne aastaga läbi, aga nüüd on jahvatamist nii vähe, et see töötab juba paarkümmend aastat ega vaja ikka veel vahetamist," näitab mölder veskikivi.
Töö kokkukuivamise üle on ta murelik. Seda enam, et tema teada on see ainus Kagu-Eestis töötama jäänud vana veski. Lähim asuvat Valgamaal Hellenurmes, kuid see olevat rohkem mõeldud turistidele näitamiseks.
Tangud, neidki mitte palju
Zupsmanni noormöldri aja põhitöö oli leivajahu ja loomajahu jahvatamine. Paar-kolmküm-mend aastat tagasi hakkas jahutegu aina harvemaks jääma. Majandid ostsid valmis jõusööda või olid neil endal veskid.
Ka talunikel on nüüdseks haamerveskid loomajahu tegemiseks. Nii ongi siin põhitööks aina enam üksnes tangutegu. Ja sedagi mitte palju.
"Üle mitme nädala juhtub, et tullakse leivajahu tegema. Haanjas teeb üks kodus leiba ja müüb ka, mõned toovad vahel siis seda mullegi maitsta," märgib mölder.
Kui Maaleht jahedal aprillipäeval Kütiorus käis, ootas
möldrit veski lakas tonn tatart. Selle oli toonud üks Olustvere talumees, kes need tanguna Tallinna turul maha müüb. "Ma vana mees, natuke teen, siis puhkan jälle. Õnneks pole vaja selle tatraga kiirustada," räägib mölder ning tunnistab, et ootab soojemaid ilmu. Siis on veskis mõnusam askeldada.
Kui Zupsmannil veel endal pere oli, tegi ta oma tarbeks ka jahu ja tangu. Nüüd ostab ta vahel mõnelt talumehelt natuke otra, valmistab neist tangu ning laseb Võru turul maha müüa. Tanguteo jääkidest aga teeb koerale jahu. "Koeral on mul hea elu, saab palju putru."
40kg odrakotist saab tangu umbes pool kotti, teine pool läheb loomajahuks. Aga vahel tuleb ka rohkem tangu välja, sõltub odrast.
Mölder peab kõige tähtsamaks seda, et tang ja jahu tuleksid puhtad. Jahu on vaja näpuga katsuda. Sõrm tunneb kohe ära, kas on hea. Kui on jämedavõitu, tuleb kivi koomale sättida, veskikivid ligemale panna. Tangudega on samuti, needki peavad olema ilusad-puhtad. Ilma tolmuta. Nii on vaja jahvatamisel või tanguteol pidevalt silma peal hoida.
Mälestusmärk vanast ajast
"Eks see veski ole praegu rohkem nagu mälestus vanast ajast," arutleb veskimees ning näitab Eesti ajal taas talle kuuluvat veskit, mille palkidelt vaatab vastu ammustest aegadest paakunud jahutolm.
Odra- ja tatratangusõelad on kõik eestiaegsed. Eelmisest Eesti ajast. Veskitamm ja palgid on koguni tsaariajast saati vastu pidanud. "Veski tahab kogu aeg siit-sealt parandamist, eks ma ise tee, kes muu," pajatab mees. Siis lisab, et üks tüütumaid asju on tsaariajast pärit tammi tervena hoida.
Tammi hoiab ta tervena mitte selleks, et piisaks vett, mis veskikivid käima lükkab, vaid hoopis seepärast, et ilus paisjärv kodu akende alt alla ei jookseks. "Ma ei tahtnud veega möllata, selle taset reguleerida. Nii et panin juba ammu veski elektri peale," selgitab ta. "Sedasi on hoopis mugavam, vajuta ainult nuppu ja veski tiksub." Zupsmanni huvitas elektrivärk juba noorelt. Kui elekter 1956-1957 Kütiorgu jõudis, käis mees kursustel ning töötas möldritöö kõrval kolhoosis ka osakonna elektrikuna.
Eesti vanim veskimees teab läbi aegade mitmeid möldreid, kes on samuti olnud pikaealised. Paljud on ta käest küsinud, kuidas möldritöö saab tervist nii korras hoida, kui peab pidevalt köhima paneva jahutolmu sees olema.
"Aga see tolm pole iseenesest halb. Tervisele on ju hea ka treppidest üles-alla käimine, hoiab vormis," teab mees.
Mis veskist kunagi edasi saab, kui veskimees väsima peaks? Seda ta enam ei tea. Ütleb, et on sellele palju mõelnud. Veski on pärandatud sugulastele. Vennapojale. "Loodan temale!"