Jakob Hurda vanaisa lõi võimaluse koolimees Käisile
Põlva külje all Himmastes, kahekordses kolhoosiaegses majas 1980. aastatest, korteris, mille kohta tavatseti neil ajul öelda "mugavustega", elab Hurtade liini esindaja Liina Kähr.
Naine on Jakob Hurda õe Eva otsene järeltulija ehk täpsemalt on ta Eva pojapoja Johannese tütar. Hurda nimi jäi nende liini püsima tänu sellele, et Eva väljavalitu oli kaugelt sugulane sellestsamast Hurda suguvõsast - Ado Hurt.
Kahju, et pole enam Hurt
Liina tunnistab siiralt kahetsust, et loobus abielludes oma kuulsast neiupõlvenimest. Sest ka Liina isa ja ema olid abielludes mõlemad Hurdad.
"Aga kui Jakob Hurda tütar Liis abiellus Jakob Käisiga, siis nende koolmeistrist poeg Peeter abiellus jällegi naisega, kel oli täpipealt sama nimi mis tema emalgi - Liis Hurt! Ning nende pojast Johannesest sai meie kuulus pedagoog ja koolimees Johannes Käis," teatab Liina uhkusega.
Põhjalikumalt ringi vaadates selgub tõsiasi, et Jakob Hurda lapsepõlvekodu Lepa asetseb Liina korterelelamust vaid mõnesaja meetri kaugusel. Või õigemini see, mis sellest pärast sünget 1975. aasta novembriöö põlengut järele jäi, s.t majast endast otseselt vaid lävekivi.
Liina mäletab toda põlengut väga valuliselt, sest selles majas polnud ühtegi nurka, mida ta poleks teadnud ja tundnud. Lepa talus oli sel ajal peremeheks naise vanaisa Maksi vennapoeg Valter. Lepa talu olnudki jagatud kolme venna vahel. Vanem vend Joosep sai poole maast, vend Samuel veerandi, nagu ka Liina vanaisa Maks. Talumaa oli pikk kitsas siil, mis jooksis vaat et kolme kilomeetri kaugusele.
Liina vanavanaemal Eval oli kokku 12 last ja lisaks veel kaks kasulast. "Lepa talus küpsetati leivaks poolteist puuda jahu korraga. Söögi ajal pidid lapsed laua taga seisma, istuda võisid alles siis, kui 14 täis said. Kui keegi midagi julges söögi ajal öelda, sai isa käest puulusikaga otsaette."
Jakob Hurda sünnikodu viimasel peremehel Valter Hurdal oli kaks tütart - Linda ja Koidula. Linda suri kümneselt kopsupõletikku, Koidula jäi pärast EPA lõpetamist Harjumaale elama.
Sadakond aastat koolmeistreid
Liina Kähr tunneb uhkust selle üle, et Hurdad on Himmastes ikka ja jälle koolmeistri ausat ning austavat rolli täitnud. 87 aastat järgemööda. Esimene oli siin 1820. aastast Jakobi vanaisa Jakob, kes Lepa talu kambris õpetas külalapsi ja kel oli elu jooksul kaks naist. "Olnud teine hea lugeja ja hea laulja. Kirikuõpetajateks olid tol ajal Põlvas Schwartzid, kolm järjest. Neil olnud Hurtadega hea vahekord. Ja eks Johann Georg Schwartz selle esiisa õpetajaks määraski.
Läbisaamine jahenes pisut siis, kui noor Jakob usuteadust õppima läks, sest võis ju mantlipärija tulla. Kuna õpetajaametist ära ei elanud, ehitas Jakob talu lähedale Toro veski, kus oli koos isa Andoga möldriks.
Aga lapsed olid tal Eva Poolakesega, kelle lehm surnuks puskis. Vana Jakob abiellus uuesti 16. juunil 1839 (vkj) lesknaise Eva Raudsepaga, samal päeval ristiti ka noor Jakob. Vanimast lapsest ehk 1818. aastal ilmale tulnud pojast Jaanist saigi suurmehe isa. Tema naise Mari Kurvitsa tugeval toel mõistagi.
Poeg Jaan jätkas pärast isa surma 1842. aastal tema koolmeistritööd. Jaan olnud viletsa tervisega ning majapidamistööd olid naise Mari korraldada. Pärast Jaani pimedaks jäämist jätkas koolmeistrina vend Peeter ja juba vastses koolimajas, mis ehitati 1855. aastal. Peeter koolitas poeg Juhani koolmeistriks, kes sai mõne aasta ka Himmastes lapsi õpetada, sest suri enne isa.
Jakob Hurda abikaasa oli eestimeelne sakslanna, Tartu kreiskooli inspektori Carl Oetteli tütar Eugenie. "Oettel oli see hea mees, kes Jakobile Tartus õppimise ajal ulualust andis." Jakobi õe Anne perest aga võrsus esimene eesti soost ornitoloog Mihkel Härms.
Jakob Hurda poeg Rudolf oli Tallinnas Kaarli kiriku õpetaja, kuid langes enamlaste käe läbi. "Ta kutsuti 1918. aasta jõulude ajal Nõmmele last ristima. Tegelikult polnudki seal last ristida," jutustab Liina Kähr. "Öises telefonikõnes hoiatati, et ärgu tulgu, asi pole õige. Kohusetundliku mehena läks ta ikkagi kohale. Aga vastas olid tal seal hoopis enamlased. Selle traagilise juhtumi järel ütles tal süda üles ning järgmisel päeval ta suri."
Rudolf abiellus Nõo pastori ja luuletaja Martin Lipu tütrega. Tollesama mehe, kelle sõnadele loodud viisi võib iga päev kuulata. "Too naine oli küll rahvuselt eestlane, kuid olemiselt väga saksameelne."
Rudolf, Gunnar ja Erik
Nii võttiski ta pärast Rudolfi surma oma lapsed ja läks Saksamaale. Elasid Gdanskis, kust 1945. aastal sõjamöllus põgenesid Põhja-Saksamaale. Rudolfi pojapoeg ehk Hurda otseliinis järeltulija Erik elab Saksamaal tänaseni. Oma kolme lapsega. Sellega näikse Hurda nimi seal ka lõppevat, sest laste järeltulijad on tütred.
Jakob Hurda pojapoeg Gunnar suri 60aastasena. Eestit olla ta külastanud eelmise vabariigi lõpuaegadel. Siis võttis Pikakoselt Valgejõe äärest oma tädi suvekodust kaasa suure hulga perekondlikku kirjavahetust ja viis selle Hurda tohutu pärandi Saksamaale. Õnneks jõudsid koopiad tuttavate abil tagasi Eestisse, 1979. aastal Tartu kirjandusmuuseumisse. Jakob Hurda kirjavahetus trükiti möödunud aastal ka raamatuna ära.
Vahepealsetel aastatel kadus igasugune teadmine Jakob Hurda Saksamaal elavatest otsestest järglastest. "Siis ma hakkasin otsima," ütleb Liina Kähr. "Tasapisi tegelesin sellega 15 aastat. Kuni 2006. aastal õnnestus lõpuks Erik üles leida ühe kena daami Kati abiga. Sestpeale oleme ka kirjavahetuses. Ning selle kuu lõpul tuleb ta Eestisse. Laulupeole ja muidu ka."
Eesti keelt too rahvuslike aadete ühe visama kandja pojapojapoeg muidugi sõnakestki ei oska. Eestimeelsus on Eriku peres siiski olemas. "Õnneks oskavad nad inglise keelt, mida meie noored samuti hästi tunnevad."
Meil on Madis ja Mihkel!
Liina Kähr kraamib välja terve hulga vanu ja pisut uuemaid fotosid Hurtadest eri aegadel.
Mälestuskivi asetati Jakob Hurda sünnikohale kolm aastat pärast tulekahju ehk 1978. a.
"Taevaskoja kolhoosi maakorraldajale Jüri Kääpakaustile tehti ülesandeks see kivi kohale tuua. Noh, ta asetas reede õhtul kivi kohale ja laupäeva hommikul sai ise surma."
"Kui Jakob Hurt oli Otepääl, elas ta ema Marie poja juures, korraldas majapidamistöid. Kui poeg Peterburi läks, kolis ema Päidlasse tütar Anne perekonda ehk Härmside juurde. Päidlas Marie surigi, sealt toodi ta siis kodukandi kalmistule."
Sirgel ja selgel vanaaegsel fotol on koos Mohrfeldtide perekond. Alexander Mohrfeldt on kirjutanud oma naise Mathilde kuulsast isast raamatu, mida praegu igast raamatupoest otsida tasub. "Mathilde tütre Hildegardi tütar Helju Rääli, kes suri seitsme aasta eest, oli ka viimane Jakob Hurda otseliinis järeltulija kodumaa pinnal. Oli daam, kes kandis hinges hurdameelsust.Tema poeg suri 8aastase lapsena."
Hurda sugupuu uurimise põhivaev on ära nähtud juba rohkem kui viiskümmend aastat tagasi. Nägijaks Liina vanavanaema Eva vanema poja Jaani poeg Nikolai Hurt, kes viiekümnendatel Tallinnas ajaloo keskarhiivis töötas ning pääses ligi materjalidele, mida keegi teine kätte ei saanud. Too sugupuu on teada aastast 1689. "Ilus legend räägib, et esimesel esiisal Hurda Keerdol olnud kaks poega. Üks võtnud endale perekonnanimeks Hurt, teine Keerd. Tegelikult oli neid poegi neli."
Mis saab suguvõsa uurimisest ja au sees hoidmisest edaspidi? Liina teeb siin panuse kahele Lähte noorele Hurdale - Madisele ja tema vennale Mihklile. "Uurivad seda suguvõsa juba praegu suure innuga, käivad arhiivides ja puha..."
Kodumaa konnad ja sirelid
Läheme kolhoosiaegse maja taha ärkamisaja suurmehe sünnikohta vaatama. Koha korrashoidmisega on suurt vaeva nähtud, Jakob Hurda nimeline Põlva rahvahariduse selts ostis sünnipaiga mullu sügisel ära.
Lepa talu hoonetest on järel veel 1900. aastate algul ehitatud ait, koda ja kelder. Jakob Hurda lähenevaks 170. sünniaastapäevaks 22. juulil loodetakse hakkama saada hoonete iluraviga.
Ent peast ei ole visatud ka sünnimaja taastamise plaani. Liina Kähr ei oska uut maja esialgu veel ettegi kujutada. "Minu vanemad ja Valteri pere käisid kogu aeg läbi ja see oli niisugune püha paik meile kõigile..."
Mõnda aega siin seistes ja ringi vaadates jõuab järsku kohale, kui kaunis see paik on. Ei midagi erilist, midagi otse silmatorkavat, lihtsalt Eestimaa loodus kevade hõlmas, ja ometi...
Ning järsku saad aru, miks just sellisest paigast Hurda-taoline patrioot võrsuda võis. Kaks vana ja raudset Hurda-aegset tamme koduõuel meenutavad justkui turvamehi, kelle ülesandeks sellel meile nii vajalikul ja olulisel silm peal hoida. Ka siis, kui ajad ja olud meid muudele, silmapilgul nii tähtsale mõtlema panevad ning mineviku otsekui millegi teisejärgulise sinnapaika kutsuvad jätma. "Minu vanaisa Maks koos oma venna Saamuga istutas need tammed," tunneb Liina Kähr uhkust. Ning leiab kõrgest rohust üles Hurda kodumaja viimase jäänuki maastikul - lävekivi.
Tekkinud lummuse katkestab järsku, et uut tekitada, tiigist kostev kevadkontsert konnade esituses. Justkui tellimise peale. Konnad pole küll mingid laululinnud, aga ilus ikkagi. Ja mis veel tähtsam - oma(konna)näoline! Avastad ühtlasi, et vahepeal olude sunnil madalat profiili hoidnud konnad on jälle tagasi.
Muidugi on käes ka sirelite aeg. Tolle enamiku ajast nii ilmetu puu, mille mittemidagiütlevuse meie esivanemad talle selle põgusa õnne- ja õitseaja eest kuhjaga andestanud on, ümbritsedes oma elupaiku maal selle võõramaist päritolu taimega ohtrasti.
Ning sind haarab kahjutunne, miks pole sinul olnud õnne mõnes kodumaa sedavõrd kaunis paigas ilmale tulla. Aga äkki järgmises elus...
