Noorelt vanadekodusse? Ei, meil on teine tee!
Eestis on kolm küla, mille rohkem kui poolsada elanikku on pisut teistmoodi kui meie. Aga nad on rahul, kuna ei
pea elama vanadekodus, vaid elavad lihtsalt kodus. Need kolm kodu on Maarja Küla Põlvamaal ning Camphilli Küla ja Katikodu Raplamaal.
“Ma lähen küsin Malle käest, kuhu me lehmad ajame,” hõikab Merike ja jookseb sõbrannat otsima.
Malle tuli Pahkla Camphilli külla 1993. aastal Imastu lastekodust. Praegu toimetab ta lehmi ja vasikaid. Malle suurimad lemmikud on aga kanad. Naisel on täpne arvepidamine, kui palju päevas mune tuleb ja milline maja neid kui palju saanud on.
Pahkla Camphilli Külas on kokku seitse maja, masinakuur, laut ja piimakoda. Igal majal on oma nimi: Comeniuse, Tobiase, Helle, Männi, Tamme ja Vikerkaare. Esimestes elavad peredena koos 17 külaelanikku, sotsiaaltöötajad ehk kaastöölised ja Euroopa vabatahtlikud.
Vikerkaare on töökodade maja. “Nimetame seda nii sellepärast, et siin teeme paljusid asju – koome kangast, teeme küünlaid, kuivatame ja sorteerime ravimtaimi,” selgitab tegevusjuht Katarina Seeherr.
Lastekodust ei pea kohe vanadekodusse minema
“Kogu Nõukogude aja oli erivajadustega inimestel täiskasvanuks saades vaid üks tee: lastekodust vanadekodusse,” selgitab 1992. aastal Pahkla Camphilli algatusgrupiga liitunud logopeed Tiia Espe.
“Pärast Vene aja lõppu tekkis kontakt norralastega, kes tahtsid selliseid inimesi aidata. Norras käies avaldas mulle sügavat muljet see, kui tähtsad on seal inimesed, kes meil lihtsalt kõrvale lükati. Ja kui paljuks nad võimelised on.”
Algatusgrupi eesmärk oli luua ka Eestis küla, kus niisugused inimesed saaksid veeta tegusama osa oma elust ja teha mõtestatud tööd. Parim valik oli põllumajandus.
“Meile oli algusest peale selge, et farm tuleb siia kindlasti,” meenutab Espe. “See annab meile elatist ning lastekodude ja sotsiaaltöötajate poolt siia saadetud inimesed näevad oma silmaga, et töö, mida me siin teeme, on vajalik.”
Praegu on Pahkla Camphilli Külas esimese järgu maakarja tõufarm 15 lehmaga. Maakari valiti sellepärast, et loomad on sõbralikud ja ilma sarvedeta. Neid ei karda keegi.
Farmi juhib Silvi Hindrimäe. Tema tegeleb farmi majandamise ja paberitega ning juhendab külaelanikke. Tublimad neist lüpsavad lehmi, söötmine ja hooldamine on aga täielikult Camphilli rahva peal. Farmitöö eest vastutavad külaelanikud Malle, Urmas ja Vova.
“Kui oli lehmade poegimisaeg, jagasid Malle ja Vova omavahel öö ära. Kuni üks poegijaid valvas, magas teine Vikerkaare maja koridoris,” meenutab Tiia.
Kuna külaelanikud teevad tööd, on neile antud õigus ka kodus puhkusel käia. Kui muidugi on kodu, kuhu minna, ja kui vanemad neid tahavad. Enamasti kipub olema siiski nii, et nädal aega puhatakse rahulikult, teisel hakkab süda piinama – et kuidas nad seal Pahklas ilma minuta hakkama saavad.
Tahaks juustuga ökopoodidesse pääseda
Alguses õpetasid Pahklas külaelanikele farmi- ja põllutöid Norra põllumehed. Norralastel ei tekkinud küsimustki, et siinsed asukad millegagi hakkama ei saaks. Õpetasid töö kätte ja see tuli ära teha. Tehtigi. “Meie inimesed õpivad väga hästi töö ära,” kinnitab ka tegevusjuht Katarina. Ja kohusetunne on neil tugev.
Lisaks lüpsifarmile kasvatatakse Pahkla Camphillis pulle. Nende eest hoolitseb Urmas. Oma tarbeks on sead, suur aed ja põld. Põllult saab sööda, aiast toidu. Praegu, suveharjal, käiski suur mahlategu.
Mitmed neist oskavad päris hästi ka traktoriga ümber käia. Kuna aga puudega inimesed ei saa mootorsõidukijuhi luba, ei saa ka oskajad oma oskusi rakendada ja masinatöö jaoks on vaja eraldi inimest. Õnneks on ta veel praegu olemas. Õnneks sellepärast, et nii masinamees kui loomakasvatusjuht on eakad ning tahaksid töötada väiksema koormusega.
Väga oleks vaja uusi spetsialiste, ent prisket palgaraha lubada ei saa. Kes siiani kohta küsinud, neil on enamasti viinaviga küljes olnud. “Meie inimestega saab töötada vaid täiskarsklane,” on Katarina järeleandmatu.
Camphilli Külas on euroremonditud talumeierei ning algusest peale on oma lehmade mahepiimast valmistatud juustu. Juustukojas on A ja O Kairi, kel see töö väga hästi selge. Köögi abitöölisena oli ta tööl juba Imastus elades.
Nagu selgitas ettevõtte juhataja Tiit Timmermann, tahaksid nad müüa juustu ökopoodides ja turul. Ka nood oleksid sellest huvitatud.
Talutoodanguga poodi pääsemine nõuab aga täiskohaga ja meieriharidusega juhti. Kui selline inimene leiduks, võiks varsti ökopoodides müüa Camphilli farmi valget ja kollast juustu. Talukauba fännid oleksid rahul ja küla käsi käiks rahalises mõttes paremini.
Inimest ei saa aidata projektipõhiselt
Pahkla Camphill saab, nagu teisedki sedalaadi külad, eluks vajaliku raha mitmest allikast.
Teatud summad tulevad sotsiaalministeeriumilt, kes ametlikus keeles öeldes ostab neilt kogukonnas elamise teenust. Selline teenus mõeldi välja 2001. aastal, et eelarvesse tekiks rida, mille alt täiskasvanute elutuge üldse rahastada saaks.
“Riigi poolt on ette nähtud tasustada kümne inimese kohta üks juhendaja,” kortsutab Katarina kulmu, sest tegelikult peab peaaegu igal külaelanikul tugiinimene kõrval olema. “Nii meie, Katikodu kui Maarja Küla suur soov on, et inimesed, kes sotsiaalministeeriumi jaoks eelnõusid koostavad, töötaksid enne seda mõnda aega meie juures, et õppida tundma meie tegelikku elu.”
Katarina kodumaal Saksamaal see nii ongi. Enne kui kõrgkooli sotsiaaltööd õppima saab minna, tuleb aasta sotsiaalasutuses tööd teha. “Mina otsustasin just pärast 16aastaselt tehtud sotsiaalpraktikat, et teen tulevikus just seda, sest see on niivõrd vajalik,” kinnitab ta.
Osa raha saadakse projektidest. Algaastatel tuli just sealt kogu raha. “See oli väga ebakindel tunne,” meenutab Katarina. “Projekt on kõige rohkem aastaks. Inimest ei saa aidata projektipõhiselt.”
Esimesed majad valmisid Norra abi ja annetuste toel. Pahkla Camphilli emaküla Norras valmistas küünlaid ja oli nende müügi rahast ehitanud valmis piisava hulga maju. Kui oma küla enam laiendada ei soovitud, hakati korjama raha Pahkla Küla jaoks. Ja kui Norras küünalde tootmine lõpetati, saadeti seadmed Eestisse.
Ehtsast mesilasvahast küünlad ongi toodang, mis sisse toob. “Neid võime müüa, neid ei söö ju keegi,” on Katarina pisut irooniline.
Kõik tahavad kellelegi vajalikud olla. Kõik.
Nii Tiia kui Katarina kinnitavad, et kui inimeste tööl on mõte, siis tehakse seda, ja hea meelega. Kinnitavad, et laudas töötavatele külaelanikele on see nende elu sisu. 55aastane Ants, kes maja ja sauna kütab, on väga tähtis ja väärikas inimene, ning ta teab seda – ilma temata oleks ju teistel külm ja pesta ka ei saaks.
Probleemiks on mitte tööoskus ja -tahe, vaid pigem oma elu korraldamine. Selle toetamiseks on kindel päevakord – söögiajad, tööajad, kohvipausid, vaba aja tegemised. Ja igal neljapäeval koosolekud, kus järgmise nädala plaan otsustatakse. “See ei ole rutiin, vaid rütm. See annab turvatunde,” ütleb Katarina.
Ta meenutab, et kui noored Imastust või mujalt Pahklasse tulid, ei osanud nad midagi vastata küsimusele, mida sa oma elult tahad. Praegu vastavad kõik, et tahavad kellelegi vajalikud olla.
“Ma arvan, et kõik inimesed ei peagi elama nii-öelda suures maailmas,” ütleb Tiia Espe.
Kolm kodu
- Pahkla Camphill. Rapla maakond, Kohila vald, Pahkla küla. 17 elanikku, 7 maja. Rajatud 1992. aastal osana ülemaailmsest Camphilli liikumisest, mis sai alguse 1939. a Šotimaal Karl Königi (1902–1966) juhtimisel.
Maarja Küla. Põlva maakond, Vastse-Kuuste vald, Kiidjärve küla, Haavasaare talu. 32 elanikku, 5 maja. Sihtasutuse Maarja Küla asutasid 7. aprillil 2001 Tartu Maarja kooli lapsevanemad, õpetajad ja Tartu Toome Rotary Klubi koos hulga toetajatega.
- Katikodu. Rapla maakond, Kohila vald, Vilivere küla. 9 elanikku, 1 maja. Kodu alusepanija on eluaegne eesti keele ja kirjanduse õpetaja, puudega tütre ema Ester Laus. Katikodu on saanud nime tema tütre järgi. Hoone osteti Emmaus Helsinki ühe eestvedaja Eeva Jännese abiga.
Allikas: Maaleht
Katikodust tööl ei käida
Kohila vallas Vilivere külas Katikodus tegeldakse sama asjaga, millega Pahkla Camphillis ja Maarja Külaski – elatakse kogukonnas ning tullakse ühiselt toime. Katikodu on koduks üheksale täisealisele intellektipuudega noorele. Enamikul päriskodu polegi, nad on lastekodust.
MTÜ Kohila Turvakeskus juhatuse liige Kristiina Vanem ütles, et Katikodu inimesed on suhteliselt töövõimelised ja varem ka palgatööl käinud – seda kuni praeguse raske ajani.
Nüüd askeldavad inimesed eelkõige oma elamises: valmistavad süüa, katavad lauda, pesevad nõusid, koristavad tuba. “Neil on selleks vaja juhendajat ja kõik võtab ka hoopis rohkem aega,” nendib Vanem.
Raha Katikodu tarvis tuleb neljast allikast: riigi raha (riik ostab kogukonnas elamise teenust), elanike eneste raha (suurem osa pensionist), Kohila valla toetus ning annetused. “Kahjuks pole meil ühtegi püsivat annetajat,” tõdes Vanem. “Küll askeldame usinalt projektirahade saamiseks.”
Praeguses seisus on kõrvale jäetud ka laienemismõte, ehkki töökoda, kus katikodulased nokitseda võiksid, oleks vaja küll.
Maarja Küla sai juunis Eesti maja
Juunis avas Vastse-Kuuste vallas Kiidjärve lähistel asuvas Maarja Külas uksed Eesti maja. Majas on kokku 10 tuba: 1 majavanemale, 2 tegevusjuhendajatele ning 7 elanikele.
Hoone teeb omalaadseks see, et see ehitati Eestist kogutud annetuste, suures osas Olympic Casino (omal ajal Kristiine Kasiino) ja Eesti Lionsi piirkonna raha eest.
Kõik omaaegsed partnerid pole aga suutnud oma lubadusi täita ning nii ollakse ehitajale veel võlgu.
Praegu elab külas 32 erivajadustega inimest viies peremajas (varem valminud majad kannavad nime Rootsi, Põhjala, Saksa ja Sõbra).
Igas peremajas on üks või kaks kaaselanikku ehk töötajat, kes aitavad igapäevategemistes. Iga päev elab ja toimetab Maarja Külas 40–45 inimest.
See, kui kaua saavad puudega inimesed Maarja Külas elada, sõltub puude raskusest ning inimese arenguvõimest. On neid, kes jäävad külla kuni oma elu lõpuni, on neid, kes õpivad iseseisvust ja saavad hakkama üksi või vähese abiga.
Maarja Küla noored on asunud kutseõpingutele Räpina aianduskooli või Vana-Antsla kutsekeskkooli erivajadustega noortele mõeldud kursustele. Pärast kooli lõpetamist püütakse leida neile töökohti. Kui on olemas töö ja oskused igapäevaeluga toimetulekuks, võivad nad toime tulla ka väljaspool küla.
Praegu püütakse külas leida rahastust järgmisele väga tähtsale hoonele – külakeskusele, kuhu kogu külarahvas ära mahuks. Hoone on laiemalt mõeldud koolitus- ja vaba aja keskusena ning mitte pelgalt külaelanike tarbeks.
Edaspidi nähakse oma rolli ka kogemuskoolitajatena.
Jaak Herodes, psühhiaater, Pahkla Camphilli nõukogu esimees
Camphilli liikumine lähtub Austria filosoofi ja haridustegelase Rudolf Steineri ideaalidest. Ta pidas peamiseks isiksuse harmooniat, tema igakülgse arengu toetamist.
Igal inimesel on loomuses midagi, mis kujundab tema telje. Selle ümber on vaja lasta kujuneda see kordumatu isiksus, kes me kõik tahame olla.
Intellekt on tähtis aspekt, kuid seda ei saa ületähtsustada. Emotsionaalsus, vaimsus ja kultuur moodustavad meie olemusest suurema osa. See, mida me nimetame intellektiks, ainult kergendab ja suunab isiksuse arengut.
Pahklas on töö vajalik mitte küla toimetuleku mõttes, vaid kui vahend külaelanike arengu kujunemisel võrdselt vaimse ja kultuurilise arenguga.
See paneb töö iseloomule erilised nõuded: töö peab olema mõttekas ja arusaadav neile, kes oma isiklike omaduste tõttu ei pruugi hoomata abstraktseid kategooriaid ja vajab konkreetseid, nähtavaid teo–tagajärje seoseid. Seda võib võimaldada mahepõllundus. Seetõttu on Camphilli külades au sees täielikud tootmistsüklid, nt tibust tordini või utest kampsunini.
Pahklas on väga tähtis ka kultuur – pea kõik külaelanikud teevad ise muusikat, maalivad, tegutsevad näitlejana oma etendustes.
Minu jaoks on Pahkla külaelanike olulisim tunnus väärikus, eneseusk. Aastatepikkune sihikindel töö on viinud selleni, et noored, kes tulid Imastust ilma igasuguse hariduse ja perspektiivita, on suutnud oma arengus saavutada taseme, kus tullakse toime keeruliste ülesannetega, mis oleks olnud võimatu muudes oludes.
Pahklas on ju ka probleeme. Töötajatepuudus ei ole ainus. Camphill vajab inimesi, kelle ettevalmistus võimaldab mõista kogu süsteemi tervikuna, oskust leida oma koht külaelus. Ei saa olla lihtsalt meier, vaja on külaeluks ette valmistatud inimest, kes oskab või on valmis õppima ka meieri tööd.
Seetõttu on kahju meie sotsiaaltöö õppijate vähesest huvist koolituspraktika vastu Pahklas. Me ei peaks ju olema spetsialistide koolitajaks vaid muule Euroopale.
