Sesse ritta kuulub pilt, kus raamaturiiul on pungil eneseabi, kaitseinglite, ufode jne raamatuist, kuid Uku Masing on niiii keeruline.

No mõtelge, kui kirjastusega Ilmamaa, kes tema raamatuid välja annab, juhtuks midagi koledat ning hakkaksid ilmuma reklaamid Eesti teadjamehest, kes oskas kehast väljas käia, ja sellest, mida ta seal kõik nägi. Turg vast vakataks ainult korraks enne tormijooksu...

Kohatu võrdlus on vaid selleks, et olla arusaadav ka turukeelseile.

Eestlase koht

Mida tšakramees, feng shui naine jt leiaksid Masingult? Tema raamatutes on teemana olemas enamik, mis tänapäeval moes. Aga need pole pea ees karsumm-hüppamised võõrasse kultuuri, nii et varbadki enam Eestimaale ei jää. Erudiidi arutelude kõrval on seal võõrast vaadatud meie meelepilguga.

Koos ühiskonna turustumisega on meie vaimuilma väravaile tekkinud takistus, pealiskaudsuse õigustus, mille kaupmehed on välja mõtelnud. Inimesed tahaksidki nagu vaid kergesti haaratavaid tekste, mille lugemiseks ei pea pead pingutama.

Kes pealiskaudse lektüüriga palju trenni teeb ja oma maailmapildi mustvalgeks maalib, käibki mõtlemisväärsest kaarega mööda. Ning pidetute hulk kasvab.

Ida on meile lähemal kui lääs, loeb Masingu raamatuist, aga me erineme ka idast – keegi teine pole oma algolekus olnud nii elavas kooskõlas loodusega. Nagu meie n-ö algloomusele pole Masingu järgi omane olnud jaotada inimesi hierarhia-
astmetele ja kastidesse (eestlane kui ürgdemokraat), ei peetud ennast loodusest tähtsamaks või paremaks.

“... ei tahetud teravat vahet enese ja ümbruse vahel ning ei vääristatud ümbritsevaid kuidagi võrreldes iseendaga. /.../ See on ka üks neid asju, mis meid eraldab idamaalasist, kus liigitati asju ja inimene selle tõttu tehti valitsejaks looduse üle...”

President, Tallinna linnapea, kuuri taga istuv Kulli Mati, sipelgas, puu, metssiga ja kodus käiv isa vaim – kõik on võrdsed ja võrdselt koheldavad, kui tirida Masingu mõte siia päeva.

Eluta ja elus

“Kuna oleme ürgdemokraadid, siis on meile käsud vastumeelt. /.../. Meie tunde järgi ei ole Jumal erilise aktiga käskinud hea olla, sest see tähendaks, et maailmas võiks olla ka teisiti. /.../ Me oleme vabad inimesed, kes ei pea kujundama endale meelsust, vaid meelsus on antud sellega, et oleme inimesed.”

Masing rõhutab kogu aeg, et see kehtib meie kohta. Mis meile tundub liig, võib nt Kesk-Euroopas tunduda õige.

Avasime viis aastat tagasi uksed, kust hakkas tulema ettekirjutusi ja koodekseid, kastitamist ja liigitamist. Mida see meiega teeb ning juba teinud on?

Võib-olla see ongi meie meeleilma pillutanud küll idasse, küll läände – eestlane otsib taga oma mina. Paralleelselt, tundub, käib liikumine looduse poole, maale, tagasi loomulikku keskkonda. Vahest on osa meist tunnetanud, et neil ürgdemokraadi geenidel on mõõt täis. Loodus võiks kaitsta ja anda hingamise ruumi...

Masing räägib joonelisest, pinnalisest ja ruumilisest mõtlemisest, mis tegelikult iseloomustab elusolekut. Ruumiline saab kõige rohkem togida, on elusaim. Pinnaline käib mööda teed ning on ainult osaliselt elus – kas pole äratanud oma meeli või on sundinud need vaikima, kuna ärritavat on liiga palju.

Mina ja teine mina

Masingul on ka sõnad joonelised või ruumilised. Kui kõrvaga kuulata, tabab enamasti ära, kas sõna on formaalne või ehtne.

Vaadake, kui palju on Eesti elus joonelisi arutelusid ja konverentse!

Kui tema enda tekstidele mõelda, jääb mulje, et ta raamatud on nagu hiigelpadjad. Muu hulgas luulekogud, sest Masing on võimsa meeleväljaga luuletaja. Ta kirjutab, et tema arvates ei ole võimalik ühtegi luuletust sisuliselt arvustada, öelda saab ainult, “kas ta virgutab ärkvele lugeja teise mina”.

Masing ütleb, et ta on luuletanud (aga nii tihti tundub, et ka muud kirjutanud) teise mina meeltega.

Teine mina on tavapärasega (esimesega) võrreldes nihkes, näeb argiilmas asju, mida esimene pole harjunud märkama. See on nagu armunud olek, seletab ta – kaotad iseenda ja vaateväljas on argiilma objektide asemel sinad, kes on kõnetatavad ja reageerivad.

Meie argitänapäevas võiks rohket rõhutamist väärida, et see teine, äratatav mina on väljas eelhoiakute raamidest: asjad võivad olla nii, kuid võivad olla ka hoopis teistmoodi.

Ei mahu lahtreisse

On päris huvitav, kuidas koos Masingu raamatute ilmumisega on üha rohkem püütud Uku Masingut ja ta loomingut liigendada ning kastistada, panna ta süsteemi teiste sekka. Toimetajad-uurijad üritavad teda võrrelda ja vaadelda.

Mõnikord tundub, et Masing ise – on ta siis praegu, kus on – leiaks tänapäevast nähtavasti piisavalt uut ainest iroonitsemiseks. Seltskond on võtnud teda lahterdada ning iroonilised on siinkohal nii “lahtrid” kui “seltskond”.

No mis teha, aga tundub, et näiteks leevendus, mida uurijad proovivad anda Masingu indogermaanlaste (sakslaste) kriitikale, on juba mõjutatud meie tänapäevapoliitikast...

Joonelises maailmas saab meeleruumist meelepuur, kus vaba mõte ei peegeldu.

Uku Masing

- Uku (aastani 1937 Hugo Albert) Masing sündis 11. augustil 1909 Lipa külas Raikküla vallas praegusel Raplamaal.

- Suri 25. aprillil 1985 Tartus.

- Usuteadlane, kirjanik, luuletaja, tõlkija, filosoof, polüglott.

- Tohutu loominguline pärand, nõukogude ajal levisid tööd enamasti käsikirjana.

- Enamik trükis avaldatud töödest ilmunud pärast autori surma tänu Uku Masingu kolleegiumile ja kirjastusele Ilmamaa.

- Raplamaal on tänavune aasta kuulutatud Masingu aastaks.

Allikas: Maaleht