Lõpuks läks sõbranna asja uurima. Mis selgus? Tema taotlus oli kadunud ja vajalikke pabereid polnud seetõttu keegi loomagi hakanud. Tulemus? Lapsel, kes vajab hädasti taastusravi, läks pool suve – seda kallihinnalist aega – bürokraatia tõttu lihtsalt kaotsi. Kes suudab seda korvata?

Tundsin sõbratarile kaasa, aga üritasin ka pensioniametit mõista – neil ju palju tööd ning ooteruum pidevalt abivajajaid täis. Küllap oli tegemist üksikjuhtumiga, arvasin.

Aga siis pidin ise samasse asutusse minema, et tellida oma lapse rehabilitatsiooniplaani uuendamiseks nõutud suunamiskiri. Täitsin avalduse ja hakkasin nädala pärast teravdatud tähelepanuga postkasti vaatama – vajalikud paberid oleksid võinud seal juba olla.

Kuid ei olnud. Veel nädala jagu enese vaoshoidmist, siis hakkasin asja uurima. Ametnikuproua sisestas arvutisse lapse isikukoodi ning oli nõutu. Siis tippis minu isikukoodi ja oli veel nõutum. Sest mingit märget, et oleksin suunamiskirja tellinud või üleüldse seal asutuses käinud, süsteemis ei leidunud.

Hüva, kaks üksikjuhtumit, üritasin säilitada sallivust. Pealegi leiti minu avaldus vabanduste saatel lõpuks üles – olevat ühe teise toimiku vahele sattunud. Ent siis kuulsin kolmandatki sarnast lugu. Tuletasin meelde, kui väsinud, asjaajamisest tüdinenud silmadega olid need rohkem kui paarkümmend inimest pensioniameti umbses ooteruumis. Ja kuidas nad hiljem ametnikuga vastakuti pääsedes avalduste-ankeetide täitmisega püsti hädas olid.

Kas sotsiaalvaldkond on ikka õige koht, kus abivajajaid ootamise, paberikuhjade ja kaduvate dokumentidega meeleheitele ajada?