Ajaveebi pidaja Marko Mänd jagab Maaleht.ee-ga mõtteid, miks ta seda kõike teeb.

Miks hakkasite Nahkanuia ajaveebi pidama?

Olime maale elama kolimas. Mind huvitas siinne elu-olu, samas kasvas soov iseenda poolt läbielatut, saadud kogemusi ja muresid teistega jagada. Tahtsin teha ühte läbinisti inimlikku külaveebi, mis minu arvates Eesti blogimaastikul täiesti puudus ja puudub siiani. Sellist ajaveebi, mis kirjeldaks maaelu reaalajas sellisena nagu ta tegelikult on. Mitte maamehe vaid maal elava inimese pilgu läbi.

Minu jaoks oli ja on enamik meie külaveebe rohkem või vähem formaalsed ning seepärast raskesti jälgitavad. Kuna üldiselt on postitused kohapõhised, on kõrvalseisjal neisse raske süveneda. Tahtsin, et Nahkanuia ajaveeb oleks ühest küljest selge kohaliku eripäraga, samas kajastaks toimunut viisil, mis võimaldab lugejal kergesti samastuda.

Minu eelis seisnes selles, et minu pere oligi küla. Kõik toimus minu enda silme all ja kodus.

Hiljem on ajaveebist saanud vahend Nahkanuia küla laiemale avalikkusele tutvustamisel, küla puudutavate probleemide kajastamisel ja võib-olla ka lahendamisel.

Blogi on kindlasti ajapikku muutunud. Kui palju on selles oma elu ning kui palju külaelu?

See on raske küsimus.

Mis üldse on külaelu? Kas inimese elu külas või külaelaniku elu tervikuna? Nii lähenedes arvan, et Nahkanuia ajaveebis on endiselt mõlemat, nii oma elu kui külaelu.

Ideaalis ongi see segu mõlemast - külaelust läbi minu silmade. Seda põhimõtet olen ma püüdnud alati järgida, siiani tehtuga rahule jäädes. Sest liikudes mistahes maailma nurgas, jään ma ju ikka ühe imepisikese küla elanikuks ja kogen kõike enda ümber selle küla elanikuna. See ei ole küll külaelu selle klassikalises mõttes, aga see on kindlasti küla elaniku elu. Teisel võib see olla täiesti teistsugune.

Kui vaadata käsitletud teemade rõhuasetust ajaveebi algusest, on selge, et alustades oli selles kindlasti rohkem oma elu. Olin paar kuud tagasi jätnud oma töö ning kogu minu isiklik elu keerles suuremas osas Nahkanuia ja uue kodu ümber. Elu oli teatud mõttes väga lihtne, sest puudusid tuttavad ja seetõttu väliskontakt muu maailmaga. Tasapisi kohalikku ellu sisse sulandudes, hakkasid minu "külaelu" üha rohkem mõjutama inimestevahelised suhted ja nende baasil tekkinud kogemused. Nahkanuia elanikuna kohalikku elu elades muutus käsitletavate teemade ring ootuspäraselt järjest laiemaks.  

Nii et sõltub vaatenurgast.

Mis puudutab blogi muutumist ajapikku, siis see on kindlasti toimunud. Algselt valdavalt Nahkanuiaga seotud teemadering on laienenud ning ei piirdu ammu enam kodukülaga. Tunnengi ennast viimasel ajal ebamugavalt, sest tajun Nahkanuia ajaveebnikuna lasuvat teatavat kohaliku küberpolitsei rolli. See on midagi, millega ma pole arvestanud. Õnneks pole see olnud kunagi ka eesmärk omaette ning ääretult populaarsed kohalikke probleeme kajastavad postitused matan ma teadlikult ja kiirelt neutraalsete või positiivset sõnumit kandvate kirjutiste alla.

Kuna kogu elu on avalikkuse ees: kas sellest on kasu või kahju?

Olen ise ka selle üle pead murdnud. Tegelikult ma ju kõike isiklikku ei kajasta ja olen hoolimata näilisest avameelsusest siiski väga teemakriitiline. Mis ikka avaldamiseks ei sobi, sellest ei räägi ka.

Samuti üritan ajaveebis käsitletavad teemad nii kirja panna, et mida olulisem on valdkond ning mida rohkemat hulka inimesi see puudutab, seda rohkem täpsust faktides ja vähem emotsioone. Isiklik vaatenurk jääb, selleta poleks Nahkanuia ajaveeb see mis ta on aga see ei tohiks domineerida. Nii on ka tagatud asjalik lugejaskond ja tagasiside.

Nii et siiani on ajaveebist olnud isiklikus plaanis siiski pigem kasu kui kahju. Mulle oleks huvitav kuulda hoopis lugejate arvamusi sellest, kuidas blogi on mõjutanud nende või siis kohalikku elu. Kas sellest on kasu või kahju?

  

Mis on blogipidamisel kõige olulisem?

Tänasel päeval on selleks järjepidevuse säilitamine. Seda nii iseeenda kui lugejate pärast. Kuigi see ajaveeb sai loodud eelkõige iseenese sisemiste vajaduste väljundina, on sellest nüüdseks kasvanud paljude kohalike regulaarne ajaveetmiskoht, mida järjepidevalt väisatakse ning tundub südametu inimeste ootusi petta kasvõi ühte päeva vahele jättes.

Nahkanuia ajaveebi külastajate arv on jäänud pidama keskmiselt 100 külastaja juurde päevas ning tõenäoliselt see arv oluliselt ei suurene. Hea on see, et rohkem kui pooled külastajad tulevad Nahkanuia ajaveebi tagasi ka teist, kolmandat ja enamat korda.

Oluline on iga postitustega kaasnev vastutus selle sisu suhtes. Kõigest ei taha rääkida, paljust ei saa rääkida. Kuidas käsitleda teemasid nii, et esile tuleks probleemi olemus, mitte selles osalevad isikud? Kust jookseb inimeste taluvuspiir ehk kuidas mõjutavad käsitletud ühiskonnakriitilised teemad valla ametnikkonda ja selle elanikke.

Viimsi vallavanem Haldo Oravas ütles hiljuti ühes intervjuus, et: " Külapoliitikat iseloomustab liiga tihti väiklus või sellega leppimine." Väiklus on kahjuks väga sageli külaelu kõikide tahkude lahutamatu koostisosa ja selles orienteerumine ajaveebnikuna on teinekord väga raske, kuid mitte võimatu.

Mis on üllatanud?

Positiivses mõttes kaasaelajate hulk ja nende siirus.

Negatiivses mõttes just oma valla elanike kohatine ignorantsus, ükskõiksus, mõistmatus või soovimatus mõista. Need on valusad sõnad ja teevad haiget endalegi.

Mina arvan, et külaelu ei alga kallist külamajast vaid armastusest oma kodukoha vastu, kus ei puudu ka killuke kodanikujulgust. Julgust välja öelda asju, mida peetakse õigeks ja au sees.

Teades kui palju Nahkanuia ajaveebi loetakse ja selles käsitletud teemadest omavahel räägitakse, ootaksin rohkem tagasissidet. Selle puudumine on vast kõige rohkem negatiivseid emotsioone põhjustav ning paneb liiga tihti seadma kahtluse alla ajaveebi jätkamise mõttekust.