Käde Kalamees: olen maakarja hoidnud ja armastanud
„Kui ei oleks olnud Aleksander Lilienblatti, Peeter Kallitit, Hans Virkust, Jaan Pullisaart ja Elmar Ridamäed ei oleks meil põhjust täna eesti maakarjast rääkida,“ sõnas Käde Kalamees, kes on teadussekretärina Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi eesotsas olnud peaaegu 15 aastat.
„Nõukogude perioodi maakarja säilitajad-aretajad olid Mihkel Kallaste, Valentin Sooberg ja Ain-Ilmar Leesment. Ain-Ilmar Leesment, kes oli minu isa, võttis eesti maakarja tõuraamatusse ja oli ka seltsi taasasutaja 1989. aastal. Mina olin abiks ning võtsin tema töö üle 1995. a jaanuaris.“
Selts on 20 aastat vastu pidanud tänu aatelistele maakarja kasvatajatele-tõuaretajatele. „Umbes 15 aastat on maakarja aretanud ja oma veistele ka jõudluskontrolli teinud kõik need aastad TÜ Mereranna Poü, Maarja ja Jüri Simovart, Sirje Treumuth, Milvi Reinem, Kaarel Voitki perekond, Aino ja Rainer Parts,“ loetleb Kalamees kasvatajaid. „On veel terve rida tublisid maakarja aretajaid, kes on selle tööga tegelenud vähem. Näiteks pullikasvanduse pidajad perekond Vahenurmed Pärnumaalt, neil on ka suurim maatõugu veiste farm. Ja Merja Magnus Viljandimaalt. Kõik praegused 22 tõufarmi omanikku on maakarja aretamisel ja säilitamisel teinud väga tänuväärset tööd teinud.“
Kuna hea pull on tõuaretuse edu pant, siis pullide valiku arutatakse seltsi juhatuses läbi ja loomad vaadatakse kohapeal komisjoniga ka üle. Tänu tõhusale aretustööle on piimatoodangu näitajad pidevalt suurenenud. Kui 1970. aastal oli aastane keskmine piimatoodang 3003 kg (rasvasisaldus 4,28%), siis käesoleval aastal juba märksa enam — 4748 kg (rasva 4,54%, valku 3,41%).
Küsimusele, milline saab olema maakarja tulevik vastab Käde Kalamees, et seda on praegu raske ennustada, kõik sõltub riigi põllumajanduspoliitikast ja pealekasvavast põlvkonnast. „Minu põlvkond on maakarja hoidnud, armastanud ja südameasjaks pidanud, et oma kohalikku tõugu aretada ja säilitada. Väike hulk aateinimesi on suure töö ära teinud, nüüd tuleb loota, et ka tulevikus leiduks neid, kes vaatamata riigikorrale ja suundumustele oleksid iseteadvad ja põhimõtetega. Oskaksid hinnata meie oma rahva poolt tehtud tööd ja jätkaksid seda missioonitundest.“
„Ma loodan ja unistan, et 20 aasta pärast on maakari suurenenud poole võrra, jõudluskontrollis on 1000 lehma ja maaelu on rohkem väärtustatud ja hinda läinud,“ sõnas Kalamees lõpetuseks.