Sellele küsimusele peab Väike-Maarja vallas paikneva Aavere hooldekodu juhataja Karmen Golovin vastama mitukümmend korda päevas. See asutus on üks viiest erihooldekodust, mille elanikud peavad esimestena muudatustega silmitsi seisma ning mujale rajatavatesse väikestesse majakestesse ümber asuma – suurem osa 30 kilomeetri kaugusele Tapale.

Sestap pole ime, et kolimine on Aavere hooldekodu 99 elaniku (keda nüüdisaegne kõnepruuk klientideks nimetab) jaoks sündmus number üks, millest räägitakse nii enne kui pärast sööki. Ja kuna erihooldekodude klientideks on psüühiliste erivajadustega inimesed, ei mäleta neist paljud, mida nad kümme minutit tagasi küsisid, ning tulevad jälle: “Karmen, millal me ära kolime?”

“Sinna on veel aega,” vastab Karmen Golovin ja tõsi see on. Ehkki, kui oleks Väike-Maarja vallavanema Olev Liblikmanni teha, jääks Aavere hooldekodu rahvas sinnasamasse, kus ta praegugi on ega koliks kuskile.

“See on kuritegu!” ei varja Liblikmann oma pahameelt. “Riik ei tohi meie klientide ja töötajatega nii käituda!”

Liblikmann on juba mõnda aega pidanud ägedat võitlust ASiga Hoolekandeteenused, kes haldab psüühiliste erivajadustega inimestele mõeldud 16 hooldekodu ning alustas koos sotsiaalministeeriumiga nende asutuste reorganiseerimise kava elluviimist.

Kodutunne on tähtis

See tähendab, et 12 aasta pärast ei ole Eestis enam ühtegi suurt erihooldekodu nagu praegu, vaid inimesed elavad kuni kümnekohalistes uutes majakestes. Viis kõige kehvemas seisus olevat hooldekodu võivad soolaleivapidu pidada juba 2013. aastal.

“Arvan, et mitte keegi ei soovi ise elada ega näha oma lähedasi mitmesajakohalises suures hooldekodus, kus võib päevade kaupa kohata ainult samasuguste probleemidega inimesi mööda pikka koridori edasi-tagasi kõndimas,” selgitab sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja Sirlis Sõmer-Kull.

Nii tema kui ka ASi Hoolekandeteenused kinnisvarajuht Kert Kaljula rõhutavad uute majadega kaasnevat kodutunnet, mis on psüühiliste erivajadustega inimestele iseäranis tähtis. Kuna uued hooned rajatakse enamasti suuremate asulate juurde, on klientidele ka eri teenused paremini kättesaadavad ning nad saavad paremini ühiskonnaelus osaleda.

“Praeguste hooldekodude asukohad, seisukord ja mõnel juhul ka suurus ei vasta tänapäeva nõuetele,” nendib Kert Kaljula. “Paljud neist asuvad hoonetes, mis olid algselt ehitatud muuks otstarbeks ja kohtades, mis selleks ei sobi.”

Olev Liblikmann on päri, et Aavere hooldekodu hooned – nii ööpäevaringset järelevalvet vajavate klientide maja, päevakeskus kui ka toetatud elamisele lubatud inimeste korterid on kehvas seisus.

Viimatimainitud korterid on ehitaja vea tõttu lausa hallitama läinud, hoides õhu pidevalt niiske ja palavana nagu pesuköögis. Miks Liblikmann siis uutele hoonetele nii südilt vastu seisab?

Tegelikult ei ole vallavanem vastu uutele hoonetele, vaid uuele asukohale. Tema näeks väikesi maju kerkimas praeguse hooldekodu lähedusse, mitte kümnete kilomeetrite kaugusele.

“Maad on meil siin küll, kuhu ehitada,” kostab Olev Liblikmann. “Samuti on siin kõik tugiteenused olemas, kliendid on ümbrusega harjunud. Täiesti arusaamatu, miks on neid vaja kuskile suurde linna ära viia! Miks paneb riik kümnete miljonite kaupa euroraha huugama, kui vald peab sente lugema? Ja kuidas töötajad siit Tapale käima hakkavad?”

Liblikmann on käinud kaks korda sotsiaalministri jutul, kohtunud ASi Hoolekandeteenused ametnikega, saatnud palvekirju valitsusele ja riigikontrolörile. Praegu peetakse nõu advokaadibürooga, et alustada kohtuteed praegusse asukohta jäämise nimel.

Kert Kaljula tunnistab, et mõne hooldekodu puhul on olnud kõne all praeguse asukoha säilitamine, ent põhjalikult arutades on jõutud siiski kaugematesse paikadesse. “Kui vastuseis on põhjendatud ning kui me mõistame, et oleme erihoolekande seisukohalt valesti otsustanud, siis loomulikult oleme valmis oma vigu korrigeerima,” kostab Kaljula.

Valimiseelne aktiivsus

Kinnisvarajuht lisab, et tal on põhjendatud kartus, nagu oleks vallapoolne vastasseis seotud lähenevate valimistega. “Kui me nüüd teeksime otsuseid nende argumentide pealt, mida vastaspool meile esitanud on, siis tõenäoliselt ei oleks me õiged inimesed selle ettevõtte eesotsas olema,” lisab Kert Kaljula.

Seda, et vallavanem võitleb kohalike elanike heaolu eest vaid selleks, et endale poliitilisi plusspunkte teenida, vihjasid Maalehele ka teised allikad. Nii tunnistas samuti muutusi ootava Udriku hooldekodu juhataja Sigrit Jürgenson, et jälgib Aavere ümber toimuvat väikese muigega.

“Muigega seepärast, et ma tean, mis selle taga tegelikult on,” sõnab Jürgenson. “Valimised ju tulevad ning kohalikud väikesed poliitikud üritavad endale nime teha, jättes mulje, et võitlevad rahva heaolu eest.”

Olev Liblikmann lükkab süüdistused ümber. “See on täielik jama,” kostab ta. “Kandideerin küll, aga võitleksin hooldekodu eest ka siis, kui valimisi poleks.”

Lisaks Aaverele seisab uude asukohta kolimine ees ka Kernu, Ravila, Udriku ja Koluvere hooldekodudel – kuhu täpselt, pole mitmel juhul veel teada. Nii teravat vastuseisu nagu Väike-Maarja vallas pole aga kuskil lahvatanud, ehkki kolme hooldekodu koduvallad on kohamuutusele vastu ja pooldavalt suhtub üksainus.

Kernu vallavanem Enn Karu väidab, et kuna suur osa hooldekodu töötajaid elab hooldekodu ruumides, võib kolimine neile tähendada mitte ainult töö-, vaid ka elukoha kaotust.

“Mina olen mujale asumise vastu ja kindlasti võtame ka midagi ette – näiteks saadame ministeeriumile kirja,” kostab Enn Karu.

Kose vallavanem Vello Jõgisoo sai muudatustest oma sõnul teada alles üle-eelmisel nädalal ning pole jõudnud veel mõelda, mida oma vallas asuva Ravila hooldekodu säilitamiseks ette võtta. “Aga ma ei soovi, et hooldekodu kliendid kuskile mujale viiakse,” lisab Jõgisoo.

Ka Kullamaa vallavanem Üllar Aruksaar on vastu – Koluvere hooldekodu on valla suurim tööandja. “Uute hoonete vastu pole mul midagi, aga need võiksid kerkida siiasamasse, meil ruumi küll.”

Pikk tee pole takistus

Vaid Kadrina vallavanemal Aivar Lankeil pole kottide pakkimise vastu midagi. “Arutasime volikogu esimehega, kas peaksime ka kuidagi võitlema, aga oma Udriku hooldekodu kehvi tingimusi ja probleeme teades loobusime,” ütleb Lankei.

Hooldekodude juhatajate seas on seis sootuks teistsugune – neli on muudatuste poolt ja üks ei tihka oma arvamust avaldada. Nad leiavad, et kui kliendid saavad mugavama elamispinna ja personal paremad töötingimused, on asi uut asupaika väärt. Seda isegi siis, kui kodu ja töökoha vahemaa pikeneb.

“Näiteks mina sõidan praegugi iga päev sada kilomeetrit edasi-tagasi,” tõdeb Ravila hooldekodu juhataja Toomas Merilai. “Pealegi lubas AS Hoolekandeteenused kõikidele praegustele töötajatele ka uues asukohas tööd ning sõidukompensatsiooni pakkuda.”

Raha uute hoonete rajamiseks tuleb 85% ulatuses ELi regionaalarengu fondist, ülejäänud osa eest tasub Eesti riik.


Uued hooldekodud

- Muutused puudutavad 16 Eesti erihooldekodu, kus elavad psüühiliste erivajadustega inimesed.

- Riiklike erihoolekandeasutuste ja -teenuste reorganiseerimise kava kohaselt ei ole aastaks 2021 Eestis ühtegi suurt erihooldekodu.

- Nende asemele ehitatakse kuni kümnekohalised pere-tüüpi majad, mille asukoha valikul peetakse silmas eelkõige avalike teenuste head kättesaadavust.

- Esimesed uued hooned peavad valmima aastaks 2013, neisse kolivad praeguste Aavere, Kernu, Udriku, Ravila ja Koluvere hooldekodude kliendid.

- Vajalik raha tuleb 85% ulatuses ELi regionaalarengu fondist, ülejäänud osa eest tasub Eesti riik.

Allikas: Maaleht