Kas “Riigireetur” on teie esimene film?


Jah, esimene, mis kinno jõuab. Varem on olnud kaks teledokumentaali — Eesti-Vene infosõjast ja HIV-epideemiast Eestis.

“Riigireeturit” filosoofilisemast küljest vaadates on see kahe poolusega. Üks on tõeliselt põnev spioonilugu, kus saame teada, kuidas Herman Simm seda siis tegelikult tegi. Ja kuidas ta vahele jäi. Ning teiselt poolt on see põhjalik psühholoogiline portree, kus me otsime vastust — miks ta seda tegi.

Kuidas filmi tegemise mõte sündis?

See sündis mitme inimese peas paralleelselt. Mõtte süstis NBNi omaniku pähe Marek Strandberg. Aga “Pealtnägija” toas heietasime ka meie Rasmus Kaggega sama mõtet. Kui filmitegijad oma ideega meieni jõudsid, oli meil juba avalikult teada olev materjal Herman Simmi kohta koos ja süstematiseeritud.

Aga kui Simm oleks teiega rääkimisest keeldunud…?

Oleks saanud teha ka ilma peategelaseta. Kindlasti on huvitav kuulda, mis ta räägib. Ent kurjategija selgitustesse enda rikkumiste osas tuleb niikuinii suhtuda teatud skepsisega.

Filmi tegemise käigus kohtusime inimestega, kelle huvi oli meid pigem eksitada, mis meie tööd tunduvalt raskendas.

Kes need inimesed olid?

Kõigil asjaosalistel on ju mingid huvid — näiteks tahetakse end paremas valguses näidata. See võib ka lihtsalt seda tähendada, et su tähelepanu juhitakse kõrvale.

Mingil määral eksitasid ka need, kes seda lugu uurisid. Küllap vastab tõele kulunud fraas, et “mida rohkem tead, seda enam saad aru, kui vähe sa tead”.

Ma polnud sellele varem teadlikult tähelepanu pööranud, et luuretöö on vaieldamatult intellektuaalne tegevus. Ongi sihukesed “Cambridge’i poiste” mängud. Kunagi ei tea sa täpselt, mis on bluff, mis on topeltmäng…

Tegime pika intervjuu ühe inimesega, ja kui ma siis vaatasin, mis ta meile rääkis, tekkis mulje, et ta eksitab meid tahtlikult.

Tegu oli Herman Simmi sõbraga. Filmi tema jutt ei jõudnudki.

Kokku tegime üle neljakümne intervjuu kaamera ees ja küsitlesime lisaks veel mitutsadat inimest. Ekraanile jõudis inter-vjuudest umbes kolmkümmend, nii et väljajääjaid oli päris palju.

Suureks väljakutseks oli ülesanne suruda lugu etteantud raamidesse.

Kuidas selle tohutult mahuka tööga toime tulite?

Asja uurisime kahekesi Rasmus Kaggega, temaga koos tegime ka intervjuud. Pisut saime abi NBNi toimetajatelt, mingeid asju ajas ka filmi produtsent.

Asi nõudis ikka täielikku pühendumist?

Veebruaris, kui filmi tegemiseks raha saime, läks töö lahti, info kogumise haripunktiks olid mai- ja juunikuu, juuli kulus tohutu materjali läbivaatamisele ja kokkukirjutamisele. 15. augustiks oli käsikiri valmis. Isegi enne tähtaega…

Magamata ööd olid eeskätt režissööril, eriti enne esilinastust. Aga eks meilgi läksid teinekord päevad väga pikaks, just tehniliste viperuste tõttu, näiteks ütles mõni arvuti üles ning mitme päeva töö läks kaduma…

Kas Herman Simm oli tasemel “Cambridge’i poiste” mängude mängija?

Eks teda ikkagi kasutati ära. Ta lasi end kas teadlikult või teadmata üle mängida. Võib ka olla, et andis järgi oma inimlikele nõrkustele. Kannustasid kindlasti edevus, tunnustusevajadus, pettumus ning mingil määral ka kasusaamise motiiv.

Pikaajalised spioonid ei reeda pahatihti ainult raha pärast. Samas ainult väljapressimisega head agenti ei saa.

Egas värbaminegi käi käsu peale. Sedasi ei saa head ja pikaajalist agenti. Ei tea ju eales, mida hirmutatud inimesest loota.

Sageli inimesed lasevadki end ära kasutada, kuna huvid lihtsalt langevad ühte.

See lugu on äärmiselt komplitseeritud, aga me püüame selle esitada jutustusena, mis on ka tavainimesele huvitav. Film pole niisiis mõeldud vaid spioonimängudest huvitatud meestele või välissuhtluse friikidele.

Loos on ka tugev inimlik mõõde. Herman Simmi kinnivõtmine polnud ju lihtsalt rahvusvaheline skandaal, sellega kukkus kokku paljude inimeste elu.

See oli suur väljakutse, mille võtsime vastu hingevärina ja aukartusega. Päris mitmes küsimuses olime liiga optimistlikud. Algul olid meil konkreetsed kokkulepped olemas — et see ja see mees annab intervjuu. Näiteks too mees, kes Läänes juhib Simmi juhtumi uurimist. Aga siis see lihtsalt keelati tal ära.

Vanas Maailmas pole lihtsalt kombeks neist asjadest avalikult rääkida. Eesti on sel taustal hämmastavalt läbipaistev riik. See, kuidas Simm kinni võeti, kuidas ta avalikult kohtu alla saadeti, on ju väga erandlik. Mitmeti kasulikum võinuks olla tolle loo summutamine.

See kõik toob kaasa mitmeid vandenõuteooriaid — äkki venelased söötsidki Simmi ette!

Kuidas te jutule saite?

Mõnes asjas on Simm väga jutukas ja erakordse mäluga, mäletab detailselt 30-40 aasta taguseid sündmusi. Aga mõnest üsna hiljuti toimunud asjast ei mäleta midagi. Jutule saime visaduse, kannatuse ja õnnega. Ja see ei sõltunud ju ainult temast.

Sundida me loomulikult ei saanud. Me lihtsalt rääkisime ta ära. Kindlasti püüdis ta meiega vesteldes end paremana näidata, oma süüd vähendada.

Intervjuus suutis Herman Simm jätta mulje, et teda kasvatanud tädi on surnud. Tegelikult elab 86aastane tädi Tallinnas, ta võttis jutule. Aga Simmi pere suhtus filmiprojekti väga negatiivselt — nad on pettunud ja haiget saanud.

Minus isiklikult ei tekitanud Herman Simmiga suhtlemine mingeid emotsioone. Ka mitte kaastunnet. Kordagi polnud näha, et ta avaldaks siirast kahetsust või paluks vabandust selle eest, mis juhtus.

Kui talt otse küsida, ütleb, et on andeks palunud jumalalt.

Üllatas, et Nõukogude miilits Simm oli salakristlane. Laskis end salaja leeritada umbes kuu aega pärast seda, kui miilitsasse tööle läks. Käis isegi kirikus, kuid on teadmata, mis asjaoludel.

Nii et kui tahad kurja teha, loo enne jumalaga head suhted?

Meie film algab kirikus ja ka lõpeb seal. Kirik oli üldse kõige keerulisem osapool selles loos.

Korduvalt nägime, kuidas inimesed valetavad meile, et mitte olla seotud Simmiga. Näiteks, ta oli pikka aega vehklemisliidu juhatuse liige, osales enne oma kinnivõtmist veteranide võistlustel. Ja meile öeldi liidust, et 40 aasta jooksul pole ta jäänud ühegi pildi peale! Aga ma olen neid pilte ise näinud.

Simmi tabamisest sai 19. septembril alles aasta, aga juba on asjad ühel pool. Mis küll pani kohtuasja nii libedalt jooksma?

Selleks momendiks, kui Simm n-ö maha joosti, olid ju kõik tõendid juba olemas. Teatud aspektid vajasid lihtsalt kinnitust. Kohtupidamise nobeduse selgituseks on kokkuleppemenetluse sõlmimine.

Mees tunnistas end süüdi ja ei tunnistanud ka… Aga ta nõustus karistusega — kaheteist ja poole aastaga.

Kuidas veendi Herman Simmi nõustuma kokkuleppe menetlusega? Levinumaid arvamusi on, et see oli diil: sina võtad süü omaks, aga Heetele (Heete Simm, Hermani abikaasa — toim) me anname andeks. Mehe silmist ja ridade vahelt võib lugeda, et umbes nii see oli.

Kui suurt kahju Herman Simm teha jõudis?

Tema reetmine on oma mahult erakordselt suur. Ta on pärast külma sõja lõppu NATO struktuurides kõige kõrgemal kohal töötanud Vene spioon.

Kuid missugune oli see reetmise sisu, mida need paberid siis õieti tegid? Meie teada keegi selle reetmise pärast hukkunud pole. Või vangi pandud. Aga kunagi ei tea, milline infokild saatuslikuks saada võib.

Enamasti on need paberid, mis ta Moskvasse toimetas, tavainimese jaoks igavad, tehnilist laadi dokumendid. Näiteks et Rammsteini sõjaväebaasis Saksamaal hoiab NATO sellises koguses nii- ja naasuguse kaliibriga laskemoona. Või andis Venemaale konkreetse ettekujutuse turvameetmeist meie kaitseministeeriumis.

Herman Simm võeti kinni, pandi puuri, kuid kriminaalasi pole veel lõpetatud. Temast tähtsamate tegelaste otsimine jätkub.

Pikaajalised spioonid ei reeda pahatihti ainult raha pärast. Samas ainult väljapressimisega head agenti ei saa. Mihkel Kärmas

Herman Simm võeti kinni, pandi puuri, kuid kriminaalasi pole veel lõpetatud. Temast tähtsamate tegelaste otsimine jätkub. Mihkel Kärmas

“Riigireetur”

- Poolteist tundi kestva dokumentaalfilmi peategelane on Herman Simm.

- Stsenaristid Mihkel Kärmas ja Rasmus Kagge, režissöör Erle Veber, operaatorid Tauno Sirel ja Margus Malm. Produtsent Ene-Maris Tali.

- Tootjaiks Testfilm kaubamärgiga NBN, Eesti Filmi Sihtasutus ja Eesti Televisioon.

- Kuni käesoleva nädala lõpuni näidatakse Tallinna kobarkinos.

- Laupäeval, 21. novembril kl 21.40 esmaesitlus ETVs.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid