Kui praegu olen ma täis optimismi, siis peale töölepingu lõpetamist mu enesetunne väga hea ei olnud. Ei ole ma ju enam esimeses nooruses. Olen 30 aasta jooksul töötanud erinevates ametites ja ikka ainult Kosel. Ma ei ole kunagi ühelegi töökohale kandideerinud ega ühtegi CV-d kirjutanud. Olen lihtsalt käinud tööd küsimas ja alati selle ka saanud.

Arvutist ei tea ma suurt midagi, võõrkeelteoskus on kasin ja pole mul ka ühtki teaduskraadi. Hoolimata sellest olen elus siiski hakkama saanud. Koondamisteadet saades olin üks nendest kümnetest tuhandetest, kes iga päev olematuid töökohti otsisid. Olen küll elu jooksul palju tööd teinud, kuid tundsin end pisikese kasutu putukana.

Esimesed kuud peale koondamist veetsin päevi arvutis. Otsisin töökohti ja õppimisvõimalusi. Minust sai registreeritud töötu. Kuna mul oli järsku väga palju vaba aega, siis olin nagu kana pesal ja haudusin plaane. Ühel päeval mõtlesin nii, järgmisel päeval naa.

Töötukassale pidin kord kuus tõestama, et otsin tööd. Tegelikult ei otsinud ma mingit tööd. Mulle tundus, et selle asjaga on aega, kuna vabu töökohti oli tõesti vähe. Need, mis saadaval olid, minule paraku ei sobinud. Tundus, et isegi koristaja kohale kandideerides pead oskama vähemalt kolme keelt.

Otsustasin tegeleda asjadega, mille jaoks varem aega nappis. Kuna olid lähenemas jõulud, siis võtsin käsile seebikeetmise, et oma aega millegagi sisustada ja kingikotte täita.

Tütar oli hobikorras mõned aastad seebivalmistamisega tegelenud, kuid aja nappuse tõttu oli see soiku jäänud. Ta pakkus mulle korduvalt võimalust ettevõtmise arendamiseks, kuid siis ei näinud ma sel mingit perspektiivi. Mul puudus ka otsene vajadus, kuna kindel töö ja palk olid ju olemas. Tootmise käimalükkamises adusin ma vaid suuri rahalisi väljaminekuid ja tohutult palju tööd. Ka oli mul varasem kogemus kondiitrialal ja ma olin endale tõotanud, et iial ei hakka ma tegema midagi valdkonnas, kus pean kokku puutuma tervisekaitsega. Takistuseks pidasin ka vähest arvuti- ja inglise keele oskust. Koolis õppisin saksa keelt, millega pole seebikeetmise alal midagi peale hakata.

Äkitselt olin aga dilemma ees: kas istuda aastaid tööta, võtta vastu suvaline töö või luua endale ise töökoht. Teadsin, milline tohutu töö mind ees ootab, kui tahan käivitada tootmist, olgugi et väikest.
Algas enese täiendamine arvutialal ja lisaks õppisin inglise keelt. Kogusin Internetist õppematerjale, uurisin seadusi, mis lubaks käsitööna valmistatud kosmeetikatooteid müüa ja ostsin kokku vajaminevat toorainet. Aina katsetasin ja tegin analüüse. Ühel hetkel avastasin, et mul on kodus juba liiga palju seepe. Mida ma nendega küll peale hakkan?

Algas kevadine laadaperiood, pakkisin oma seebid kokku ja läksin neid rahvale pakkuma. Mõtlesin, et saaks neist kõigist lahti, oleks hästi. Üllatus oli väga suur, kui sain teada, et ostjad on sellistest toodetest väga huvitatud. Tegemist on ju 100% loodustoodetega. Kuna oma pere ja tuttavad olid meie seepe kasutanud ja neile meeldis, siis julgesin teistelegi soovitada.

Kuude jooksul oli kogunenud olulise infoga täiskritseldatud pabereid pakkide viisi. Üritasin neis väheke korda luua ja avastasin, et mul on olemas väljatrükid seadustest, tooraine hulgihinnad, tooraine tarnijad, hulgaliselt õppematerjale ja palju realiseerimata ideid.

Esitasin töötukassale järjekordse aruande oma tegemistest. Küsimuse peale, et kas ma olen mingit tööd leidnud, vastasin ma jaatavalt. Ma tegin ju päevade viisi tööd, mul ei olnud tööst puudus. Mul oli vaja vaid tööandjat.

Selleks hetkeks oli mulle selge, et tuleb endale ise töökoht luua. Andsin töötukassale väga selgelt mõista, et soovin alustada oma ettevõtlusega ja vajan sellealast koolitust. Keegi ei keela ju alustada, kuid kust võtta ettevõtte alustamiseks vajaminev raha?

Kuna mul puudub majandusalane kõrgharidus, siis raha taotlemiseks oli minul vaid üks võimalus — pidin läbima ettevõtluse alustamiseks vajaliku 160-tunnise koolituse ja paralleelselt sellega kirjutama valmis ka äriplaani. See tähendas peale 6-8 tunnist koolipäeva veel tõsist tööd õhtul, sest diplomitööks oli vaja esitada koolituse viimasel päeval nõuetekohane äriplaan.

Kaheksa kuud peale töötuks vormistamist oli mul läbitud koolitus, mida rahastas töötukassa. Minu kasutuna tundunud paberipahn osutus äriideeks. Äriplaan valmis läbi raskuste, kuna oli vaja väga täpselt prognoosida oma tulevast tegevust ja selle vajalikkust. Esitasin selle läbivaatamiseks töötukassale. Läbisin mitu komisjoni, kus pidin tõestama, et minu ettevõtmisel on tulevikku. Minu töö kandis vilja — mulle eraldati ettevõtluse alustamise toetus oma töötoa loomiseks ja põhivara soetamiseks.

Praegu tundub see kõik mulle kuidagi lihtne, vist. Tegelikult oli aga 10 kuud väga palju tõsist tööd, pingeid, magamata öid ja isegi pisaraid. Ja töö selle ettevõtmise käivitamiseks ei ole kaugeltki veel lõppenud.

Edasi tuleb teha veel rohkem tööd selle nimel, et püsima jääda. Kuid asjal on ka positiivne pool — ma olen palju õppinud, olen kohtunud huvitavate inimestega ja leidnud uusi tuttavaid. Ja võimatuna tundunud olukorrad on muutunud võimalikuks. Parim kogu nähtud vaeva juures on see, et ma saan meeldiva kasulikuga ühendada.

Naljaga pooleks võin öelda, et kirjutasin selle töökoha saamiseks oma elu esimese CV ja esitasin töösooviga avalduse OÜ Nurme Looduskosmeetika juhatajale. Ja võtsin end tööle tähtajatu lepinguga ning piiramatu tööajaga. Loodan, et ma ei pea end iialgi koondama.


OÜ Nurme Looduskosmeetika tegutseb Kosel, Pikk tn 8a, avatud on ka e-pood. Firma põhitegevuseks on loodusliku käsitöökosmeetika tootmine — käsitööseebid, erinevad vannitooted, kehatooted ja looduslikud õlid. Müüakse ka teiste Eesti väiketootjate tooteid — looduskosmeetikaga sobivat keraamikat, linaseid tekstiile, riidest käpiknukke, puidust mänguasju jm.

OÜ Nurme Looduskosmeetika seebid.
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid