Raamatus räägitakse Balti riikide olukorrast okupatsiooniaegse raudse eesriide taga ning otsitakse vastust küsimustele, kas KGB suutis Läänes levivaid ajalookäsitlusi kallutada, miks Nõukogude terrori ohvrid oma läbielamistest avalikult rääkida ei saanud ning kuidas inimesed toonase hirmuvalitsuse all hakkama said.

Miks te kogu aeg minevikuga tegelete?

Me peame minevikku lahkama selleks, et saada aru oma minevikust ja sellest, kust me pärit oleme. Nõukogude võim oli töötanud välja n-ö Nõukogude inimese mudeli, mille juurde kuulus eelmise elu ehk mälu hävitamine, terrori abil ligimesearmastuse purustamine.

Arvan, et kui me püüame minevikku emotsionaalselt peegeldada ja mälu taastada, siis sünnib ka empaatia ja ligimesearmastus kujuneb loomulikuks väärtuseks. Olin pärast Brüsselis toimunud filmi “Soome lahe õed” linastust väga liigutatud, kui noored inimesed tulid minu juurde, pisarad silmis, ja tahtsid neil teemadel edasi rääkida.

Kas Lääne-Euroopa lugejate-vaatajate reaktsioonid teie raamatutele ja filmidele erinevad Nõukogude aja kogemusega Eesti inimeste vastukajast?

Näiteks tavalised soomlased suhtuvad Eesti minevikku üldiselt suure empaatiaga. Soomes öeldakse, et “rahvas teab” ja see, mida Nõukogude võim endast kujutas, on neil ihus. Mujal maailmas olen märganud, et ülikoolide õppejõud ja uurijad on Nõukogude terrorist ja Eesti saatusest teadlikud, ent muu rahvas ei tea peaaegu midagi.

Aga ka näiteks holokaustist ei hakatud rääkima kohe pärast sõda — maailm teadvustas selle kuritöö alles paarkümmend aastat pärast sõda, kui juudid ise hakkasid oma filme ja raamatuid välja andma. Selline loominguline töö oma minevikuga oli nende elutahte väljendus.

Ajakirja The Economist ajakirjanik ja Ida-Euroopa ekspert Edward Lucas lausub minu raamatu “Tõrjutud mälestused” ingliskeelse versiooni eessõnas, et mõnes ringkonnas on moodne öelda, et eestlased on oma ajaloo tõttu neurootilised, ent neuroosi tegelik põhjus on läbielatud repressioonid. Lucas lisab, et minu raamat avab uksed pimedatesse tubadesse ja ujutab need päikesevalgusega üle.

Minu meelest on päikesevalgus juba see, et Edward Lucas meie ajalugu niimoodi mõistab. Kuna Eesti kultuurikiht on nii õhuke, siis korratakse nagu mantrat, et keegi meie loost ei huvitu. Põhjus on aga see, et meie ise ei huvitu sellest piisavalt. Ning see, et me ei oska oma inimeste saavutustesse ülevalt suhtuda, hoiab meid sovetluses kinni.

Kas te usute, et aitate Eesti inimestel minevikuhirmust üle saada ja oma väärtust tunnetada?

Jah, muidugi. Oma loomingu kaudu inimesi usaldades ja väärtustades ma ühtlasi loon usaldust ja väärtusi. Üks asi on veel tähtis — andeksandmine. Peaksime mõistma, millistesse olukordadesse inimesed okupatsiooni ajal sattusid. Kui küsimus on ellujäämises, siis vahendid selleks on üsna piiratud, sest surmahirm on su elu loomulik osa. Vanematel inimestel on see hirm veel alles.

Ka praeguses vabas Eestis ja kõikjal mujal maailmas on inimesi, kes tapavad, vägistavad, piinavad ja laimavad, kuid kelle tegevust ei aktsepteerita.

Nad esindavad inimkonna pimedat poolt, hävitamise ja alandamise kirge. Kuid vabadus tähendab, et inimene ei pea riiklikku terrorit kartma, et vägivallatsejad ei korralda meie elu ümber, ei sunni meid endasse tõmbuma ega põhjusta meile valu ja häbi. Püüan oma töödes neid inimhinge tahke avada ja inimelusid väärtustada.

Teie järgmine film räägib baltisakslaste rollist meie kultuuriruumis, mis on teie käsitluse järgi eestlaste mõttemaailmast laiem. Kas see tähendab, et toetate ka Eesti venelaste laiemat integreerimist?

Mul on mitu filmiideed, mis seotud Eesti kultuuriruumiga.

Kaitseuuringute keskuse toetusel tõlgiti “Tõrjutud mälestused” vene keelde ja mind paluti pärast filmi ühele vene ajalooõpetajatele mõeldud seminarile esinema. See oli üks vapustavamaid seminare!

Seal esinesid Eesti vene peredest pärit noored, kes ehitavad üles Eesti riiki, nende hulgas oli nii õppejõudusid kui ka ministeeriumiametnikke. Kuidas nad rääkisid ja oma kogemusi jagasid — mul oleks hirmus piinlik neile öelda, et te ei kuulu meie hulka! Kuhu nad siis kuuluvad? Muidugi nad kuuluvad eestlaste hulka!

Teie põhiline soov oma loominguga on ikkagi maailma parandada.

Tahan, et meil, eriti Eestis, oleks kodanikuühiskond, kus inimesed julgeksid oma huvide eest seista ja solidaarsed olla. Kodanikuühiskond saab kujuneda siis, kui on usaldus. Usaldust võib luua mitmel viisil.

Usalduse püsimiseks peame väärtustama iseennast ja oma lähedasi, näitama välja hoolimist oma ligimeste suhtes. Muidugi, meil kõigil on oma ego, mis aeg-ajalt märatseb ja usub, et ainult temal on õigus.

Aga usaldus peab olema nii suur, et tülitsemine on turvaline ja et see ei kujuneks mingiks kättemaksuga lõppevaks egode sõjaks. Alati on võimalik leida lahendus, kuulata ära ka teine pool ja paluda vabandust, aga see eeldab oma egoga töötamist.

Sama kehtib poliitika puhul — kui me ei õpi koos tegutsema, siis maksab see meile kätte. Oht ei tule Venemaalt ega mujalt. Oht tuleb meie enda seest, kui me üksteist ei väärtusta ega hoia ning kui meie enda ego on üldisest heaolust tähtsam. See teebki meid rahvusena nõrgaks ja ebakindlaks.

Sõjad — ka kodusõjad — saavad alguse ikka egost või ahnusest. Ja alles pärast looritatakse neid võib-olla mingi ideoloogia või ajaloo narratiiviga.

Imbi Paju teosed

- Dokumentaalfilm “Tõrjutud mälestused” (2005) — Pärnu rahvusvahelise antropoloogiafilmide festivali parim dokumentaalfilm (2006), linastunud rahvusvahelistel filmifestivalidel Euroopas, USAs ja Taiwanis.

- Raamat “Tõrjutud mälestused” (2006) — ilmunud eesti, soome, rootsi ja inglise keeles ning peatselt ilmub ka vene keeles.

- Dokumentaalfilm “Soome lahe õed” (2009).

- Kogumik “Kõige taga oli hirm” (koos Sofi Oksaneniga, 2009) — ilmunud eesti ja soome keeles.

Allikas: ML

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid