Agu Uudelepp: Eesti hümn ingliskeelseks!
Aitavad nad aga siis, kui meist ja meie muredest aru saavad. Kui räägime nendega eesti keeles, ei mõista nad mõhkugi. Inglise keel on aga maailmakeel ja sellest saadakse mitmel pool suurepäraselt aru.
Nii võiksimegi panna tähtsad sõnumid keelde, mida kõige paremini mõistetakse.
Igal rahval on tekste, milles just selle rahva püüdlused, lootused ja olemus kõige paremini välja toodud. Üks selliseid tekste on riigihümn. Praegune tekst on sisult hea, kuid vormilt arhailine ja raskesti lauldav.
Inglise keelde tõlkimisega on võimalik see viga parandada, nii et hümni viisi muutma ei pea. See võtaks maha ka aeg-ajalt esile kerkivad vaidlused, kas hümni on vaja muuta või mitte. Teksti ringitegemise võiks ette võtta kiirkorras, et Vancouveri olümpia ajaks oleks asi tehtud.
Aga nüüd tõesti aitab. Sellise pealkirja ning nende kahe lõiguga olen välja vihastanud suure hulga lugejaid ning taganud, et pahaseid mõtteavaldusi jagub süle ja seljaga. Väiksem osa kirub ideed totraks ja suurem osa kirjatüki autorit idioodiks.
Mõni vormib juba mõttes vastuartiklit, kus kogu jutt pihuks ja põrmuks teha. Üks on aga kindel: Eestis praegu päevakorral olevatest tegelikest probleemidest — tööpuudus, ettevõtete raskused uutele ideedele rahastajate leidmisel, perede mure, kuidas ots otsaga kokku tulla jne — ei räägita neist pea üheski.
Ja see ongi niisuguste ettepanekute eesmärk. Ma kasutasin kaht esimest lõiku kirjutades täpselt sama metoodikat, mille kohaselt erakonnad toovad päevakorrale teemasid, mis matavad tegelikke probleeme.
Selliseid ideid on aastate jooksul olnud palju. Esimesena turgatavad pähe presidendi ja peaministri ametikoha ühendamine või sinimustvalge asendamine ristilipuga. Praegu räägitakse sellest, et parlamendi- ja kohalikud valimised võiks teha ühel päeval.
Poliitikute omavahelises kõnepruugis nimetatakse niisuguseid mõtteid “intellektuaalselt huvitavateks ideedeks”. Sellistel ideedel on teatud ühisjooned.
Puuduvad pooltoonid
Esiteks peaks teema olema inimestele emotsionaalselt korda minev. Seejuures pole vahet, kas peamine sõnavõtjate mass on poolt või vastu.
Presidendi ja peaministri ametikohtade ühendamisel olid intellektuaalid rõõmsalt valmis sõna sekka ütlema, sest toonane president neile ei meeldinud. Lipu ümbertegemise puhul tõusid tagajalgadele rahvuslased.
Parlament on viimasel ajal olnud üks lemmik-peksupoisse, järelikult võiks neid natuke nöökida küll. Ja selle artikli alguses kasutatud provokatsioon hümni välismaakeelseks keeramisega vihastab eestiliku mõttelaadi kandjaid päris korralikult.
Teiseks on sellised teemad lihtsad ja mustvalged. Seal ei ole mingeid pooltoone, olla saab kas poolt või vastu. Presidendi ja peaministri ametikoht kas ühendatakse või mitte, natukene ei saa seda teha.
Lipp kas on ristilipp või mitte, valimised toimuvad ühel päeval või mitte ja hümn on kas eestikeelne või mitte. Järelikult ei nõua sellistesse aruteludesse sekkumine mingit mõtlemist, vaid võib kohe kommenteerima asuda.
Kolmandaks on üsna selge, et keegi ei mõtle selliseid ettepanekuid tõsiselt ega loodagi, et mõni neist ellu viiakse.
Presidendi ja peaministri ametid on ikka lahus, ristilipu mõte unustatud, valimisreeglite muutmine vähemusvalitsuse eestvedamisel küll võimalik, aga väga keeruline, ja ma tõesti loodan, et keegi hümni torkima ei hakka.
Neljandaks, nende ettepanekute poolt on võimalik tuua esmapilgul mõjusaid, kuid tegelikult asjasse puutumatuid argumente. Saab rääkida riigivalitsemiskulude kokkuhoiust, märgilisest kuulumisest põhjamaade hulka või Eesti paremast tutvustamisest maailmas.
Samm mängust välja
Mis tegelikult tähtis, nagu demokraatliku Eesti riigi püsimine või inimeste ootused, et neist hoolitakse ning põhiväärtusi ega mängureegleid ei muudeta, jäetakse kahe silma vahele.
Valijate asi on aga valituile meelde tuletada, et rahvas kõrgeima riigivõimu kandjana pole olulist unustanud.
Kõigi selliste “intellektuaalselt huvitavate ideede” puhul võiks kas või ajakirjanikud rahva hääle vahendajatena küsida, kuidas eri tasandi valimiste tõstmine ühele päevale aitab tööpuudust vähendada või välistab olukorra, kus väga suur osa Eesti lapsi elab vaesuspiiri lähedal.
Tähtsad küsimused ei ole tavaliselt aga need, mis esimesena pähe tulevad. Ka ajakirjanikud on inimesed, täpselt nagu valijadki. Seepärast on neilgi loomulik tung sekkuda põnevasse ja emotsionaalsesse mängu, millesse võimumehed kutsuvad.
Enne väljakule tormamist tuleks aga hetkeks hoog maha võtta ning korraks mõelda, mis tegelikult toimub. Ja kui see mõtlemine viib selgelt järeldusele, et meid meelitatakse pseudoteemade pärast kisklema, tuleb mängust välja astuda.
Vaid nii saab peale suruda oma mängu ja küsida, mida tegelikult tehakse probleemide lahendamiseks. Kui selliseid küsimusi ei esitata, jäämegi elama peeglitagusesse maailma.
