Veebruar — järelemõtlemiskuu
On ju kuude nimed igaühele väga tähtsad. Tähtsad seda enam, et kui maakeelsete nimede regi sel talvel korralikult libisema pääseb, võib-olla pole ma järgmisel aastal sündinud enam mitte märtsis, nagu seni olin, vaid urbekuus.
Minul endal pole märtsi ajalukku kadumise vastu midagi. Poleks ju paha teha väike rahvuslik nimevahetus ajal, kui etnonukker pisaravalamine krooni kadumise pärast hakkab vaikselt asenduma hoopis maisema euro-ootusega. Kindlasti on aga neidki, kes märtsi-kaevikusse kaevuvad ning sealt urbekuulaste suunas sõnatuld sülitama hakkavad.
Seega on, millest ja millele mõelda. Esivanemate rikkalikule pärandile näiteks, kust võib võtta sada eriilmelist kuunime ning nendega praegused jaanuarid-veebruarid-märtsid kas või üle võõbata. Virul on omad, Võrul teistsugused, saarlastel kolmatmoodsed.
Võib-olla on just praegusel radokuul paslik järele mõelda, kas üldse ja kui, siis kuidas ja millal maakeelsete kuunimedega edasi minna. Et vahetuses poleks pealesurutust ja kõik tunneksid, et nüüd on puhtam, parem, õigem.
Õhtud on õnneks veel pikad ja pimedad ning aega mõtlemiseks ning rahvapärimuse sõrmitsemiseks küllalt. Võib kas või vanaema-vanaisa juurde sõita ja nende käest nõu küsida. Ning oma isikliku kuupakkumise teha.
Kes oma kalendriga valmis saanud, andke Maalehele teada. Kui teie pakutu üldrahvalikuks ei saagi, võite selle vähemalt tagatoa seinale riputada. Ning oma sünnipäeval sugulastele näidata.
Veebruari võite näiteks järelemõtlemiskuuks nimetada. Kui mitte järgmise, siis vähemalt selle aasta veebruari. Miks just järelemõtlemiskuu? Sest lisaks jõudsalt selga sirutavale rahvakultuurile on meil veebruaris palju, mille üle ja millest mõelda.
Näiteks sellest, et jõuludega tükk maad tühjemaks jäänud rahakott ei taha praegugi täituda. Või siis sellest, et töötus pühitseb varsti kurba juubelit — 100 000. Tõenäoliselt küll veidi hiljem kuupäevast, kui Eesti Vabariik saab 92.
Olümpiamängud, mis algavad juba homme, annavad samuti hea mõtlemisvõimaluse. Et kas meie koondis pole liiga suur? Et kas ei veetud kaasa neid, kelle anne veel ei plahvata, neid, kes enam ei plahvata ja neid, kes kunagi ei plahvata? Et kas riigi raha eest ei tehta seda teist ja kolmandat liiga palju?
“Liiga palju” teema saame jutuks võtta ka Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul. Kuigi soovitan sellest kadedast kõnest pigem hoiduda. Võib-olla televiisoristki hoiduda, sest vabariik pole mitte kogum moekunstnike ideid, vaid meie elulaad, eluviis, isegi elu eesmärk.
