Ei olene see kuigi palju inimesest endast, milline seisund viib ta teispoolsusesse – on see põhjustatud õnnetusjuhtumist, pärilikust või pikaajalisest haigusest, äkilisest haigushoost või muust. Surmaeelses seisundis sõltub palju arstist, kelle käsutuses on üha mõjusamaks muutuvad ravimid ja intensiivravi.

Unustada ei tohi sedagi, et tänapäeva liberaalsed ideed on muutnud ühiskonna arusaamu arsti ja patsiendi suhetest – veel mõni aastakümme tagasi valitsenud paternalism (arst teab ja otsustab, mis on õige ja vajalik) on asendunud patsiendi autonoomiaga.

Nagu ravimise ja terveks saamise, nii võivad ka surmaeelse seisundi üle saada otsustavaks mitte arsti oskused ja meditsiini võimalused, vaid patsiendi soov. Mängu tuleb kolmaski tegur – riigis kehtiv õigus, sest ka eutanaasia küsimusi ei lahendata õigustühjas ruumis. Nii võibki juhtuda, et meditsiin võimaldab ühte, patsient tahab teist, aga õigus ütleb midagi kolmandat.

Paratamatu lahendus

Klassikaliselt jaguneb eutanaasia passiivseks ja aktiivseks. Passiivse eutanaasia näol on tegu olukorraga, kus surev patsient ei soovi ravi või nõuab alustatud ravi lõpetamist. Tema motiivid võivad olla erinevad: vältida edasist piinlemist, mitte lükata edasi seda, mis nagunii varsti tuleb vms.

Sellise soovi avaldamise õigus on ainult patsiendil – ta peab olema teadvusel, omama piisavalt teavet oma tervisliku seisukorra kohta ning olema vaba igasugusest välisest, ka sugulaste survest.

Passiivse eutanaasia puhul ei tee arst midagi surma esilekutsumiseks ega selle lähendamiseks, ta lihtsalt loobub surija elu pikendamisest ning laseb paratamatusel käia oma rada. Patsient viibib seisundis, kus on alust eeldada surma saabumist lähemate tundide, päevade või nädalate jooksul.

Arst peab sel juhul võimalikku ravi küll jätkama, kuid see saab antud juhul seisneda valude või vaevuste leevendamises. Karistusõiguslikult tuleb lähtuda seisukohast, et arstil ei ole kohustust jätkata intensiivravi vastu patsiendi tahtmist.

Veelgi enam, tal ei ole patsiendi enesemääramisõigusest tulenevalt õigustki patsiendi ravimist jätkata, sest inimesele kuulub lisaks õigusele elule ka õigus loomulikule ja inimväärsele surmale ning arst ei tohi seda õigust rikkuda.

Kui inimene soovib ravi jätkamist, peab arst ükskõik kui lootusetu prognoosi korral seda ka tegema. Arsti toimingud, nende sisu ja ulatus on aga mõistagi määratletud ravistandardi ja arstikunsti reeglitega ning patsient ei saa sundida arsti rakendama mõttetuid ravivõtteid.

Võimalik, et arstil tegelikult ei olegi peale valu vaigistamise ja rahustamise muud teha. Samadest põhimõtetest lähtutakse ka nn soovimatu passiivse eutanaasia korral, kui patsient ei ole võimeline oma soovi väljendama. Tema soovi saada ravi tuleb eeldada, kuid ka siin ei saa arstilt nõuda mõttetuid raviprotseduure, mis agooniat üksnes pikendaksid.

Tapmine või mitte?

Passiivse eutanaasia olukord on karistusõiguslikult iseenesest lihtne, sest patsiendil on seaduslik õigus loobuda ravist (agoonia pikendamisest) ja arstil ei ole kohustust rakendada mõttetuid ravivõtteid. Neist loobudes ei põhjusta arst patsiendi surma ja seega ei ole vaja püstitada ka küsimust tema vastutusest tapmise eest.

Kui õigusel siin üldse midagi teha on, siis ehk näha ette passiivse eutanaasia täpsed tingimused ning määratleda nii olukord, kus arst ei pea rakendama mingeid täiendavaid ravivõtteid surma edasilükkamiseks – näiteks et arst peab vaigistama patsiendi valu, andma talle vett ja õhku, aga ei pea hoidma kunstlikult üleval vereringet, kui süda on lakanud töötamast.

Palju keerulisem on olukord aktiivse eutanaasia korral – või tuleks hoopis öelda, et palju lihtsam, sest õiguslikult on siin tegu tapmisega. Patsiendi suremissoovile vastu tulev arst vastutab tapmise eest, sest kutsub esile tema surma.

Asjaolu, et seda tehakse kaastundest ja soovist leevendada surija piinu, võib tulla arvesse vastutust kergendava, mitte aga seda välistava asjaoluna. Paljude riikide karistusseadustikes ongi ette nähtud eraldi, kergemat karistust ette nägev seadusesäte – tapmine kannatanu nõudmisel või palvel.

Ei ole raske märgata vastuolu patsiendi enesemääramisõiguse ja arsti tegevust keelava normi vahel. Kui karistusõigus ei keela inimesel end tappa ja teisel inimesel enesetapjat aidata, siis miks ei või üks inimene paluda oma surma teiselt?

Sest sa ei tohi tappa, ütleb üldinimlik käitumisnorm ja karistusõigus peab hoolitsema, et seda normi täidetaks. Riigil ei ole õigust inimesele ette kirjutada, kuidas ta tohib ümber käia oma tervise ja eluga, kuid riik peab tagama, et inimeselt ei võta elu keegi teine.

Tapmine ei ole ühiskondlikult aktsepteeritav viis probleeme lahendada. Ka ei luba arsti kutse-eetika asuda patsiendi ravimise asemel teda tapma.

Lubada või keelata

Tõsi, arutelu aktiivse eutanaasia lubatavuse üle läheb nendest argumentidest sügavamale ja juhib tähelepanu asjaolule, et surmaeelses seisundis patsiendi ja tema arsti ees ei ole valik elu ja surma, vaid valutu ja kiire või piinarikka ja aeglase surma vahel.

Teiselt poolt vaadates – inimesel peab olema võimalus ise valida, millised saavad olema tema elu viimased hetked. Seega peab ta saama otsustada oma elu kvaliteedi üle ka viimasel eluperioodil ning õiguslik hinnang sellele peab lähtuma eelkõige inimese valikuvabadusest, mitte aga müstilisest nõudest hoida elu puutumatust ja pühadust.

Arst peab küll inimest ravima, kuid ka meditsiinis tuleb tunnistada olukordi, kus ravimine ei ole võimalik ning inimese aitamine saab seisneda üksnes tema surma kiirendamises ja kergendamises.

Argumente aktiivse eutanaasia poolt ja vastu on teisigi. Tegu on eetiliselt sedavõrd tundliku teemaga, et enamasti on seadusandja hoidunud seda eetiliselt vaieldavat sammu astumast. Ühena vähestest riikidest on Holland otsustanud aktiivse eutanaasia seadustada, seades samal ajal selle kohaldamiseks ranged reeglid ja eeltingimused.

Abi enesetapmisel ei kuulu klassikaliselt määratletud eutanaasialiikide alla. Inimese enesemääramisõigus hõlmab ka soovi vabatahtlikult elust lahkuda. Osades riikides on enesetapmisele viimine ja sellele kaasa aitamine karistatav, osades (ka Eestis) mitte.

Selles võib näha eutanaasiaprobleemi lahendust – kui seadus ei luba ühel inimesel teist tappa, siis võib ta teda enesetapmisel abistada. Paraku ei sobi see kõikideks juhtudeks, sest näiteks võib patsiendi enesetapmisele kaasa aitamine olla vastuolus arsti kutse-eetikaga, ka ei tarvitse haige olla füüsiliselt või vaimselt enesetapmiseks võimeline jne.

Eutanaasia kuulub probleemide hulka, millel on kaks võimalikku ja lihtsat lahendust – lubada või keelata. Üks variant lahendab ühed, teine teised probleemid.

Võib siiski eeldada, et elanikkonna vananemine, meditsiini areng ja inimese enesemääramisõiguse kasv tõstab eutanaasia küsimuse üha enam päevakorda. Praegu veel on valitud kolmas tee – ootamine.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid