Nii küsis Kristiina sotsiaalministeeriumi juures tegutsevalt ravikvaliteedi komisjonilt. “Miks kulus üheksa aastat, enne kui selgus, et minu valude põhjus oli meedikute poolt minu organismi unustatud hiiglaslik tampoon.”

Möödus kolm pikka kuud, enne kui kõrge komisjon märtsi viimasel nädalal otsuse langetas. Vastus pandi posti käesoleva nädala esmaspäeval.

Üheksa aastat valusid

Aeg-ajalt juhtub tõesti, et operatsiooni käigus unustavad meedikud mõne tampooni patsiendi ihusse. Seda, et hiiglaslikku marlimähist kümme aastat üles ei suudeta leida, pole Eestimaal seni veel juhtunud.

Lugu ise algas kümme aastat tagasi augustis. Lõikuskuu 29. päeval tõi toona 35aastane Kristiina (nimi naise palvel muudetud — toim) Valga haiglas keisrilõike abil ilmale neljanda poja.

“See oli doktor Eevi Ahun,” jutustab naine ja lisab, et keegi Läti arst oli tema kõrval.

Sestpeale naise elu muutus. Pojake küll kasvas, kuid Kristiina elu hakkasid hooti saatma metsikud kõhuvalud. Selliseid polnud naine varem kogenud.

“Kui palju ma olen nutnud ja tablette söönud ja posijate juures käinud! Kui paljudest töökohtadest olen pidanud loobuma! Kui palju ma olen kodus üksinda nutnud ja hirmu tundnud! Mitu korda oli mul tunne, et tapan end ära,” tunnistab Kristiina.

Kuid lapsed vajasid üleskasvatamist. Vahetult enne viimase poja sündi oli Kristiina matnud abikaasa.

Kergendus oli ajutine

Kõhule asetatud viina- või eetrikompress võttis valu vähemaks, samamoodi pakkus leevendust geeli määrimine, kuid see kõik oli ajutine kergendus.

Esimene suurem pauk oli juba samal sügisel, kui naabrinaine oli Kristiinale seeni andnud.

“Mind viidi plaksti intensiivi,” jutustab naine. “Arstid ütlesid, et teadagi, omatehtud seened. Ajasid mul torud läbi nina sisse.”

Kristiinal tõmmati läbi nina magu tühjaks. “Seda olen ma pärast mitu korda saanud,” tunnistab naine. “Valik on selline, kas lased torud sisse panna või kohe lõikusele.”

2004. ja 2007. aastal oli Kristiina jälle intensiivis, nüüd juba Tartus.

“Alati öeldi mulle, et selge, liitunud sooled. Sind on ju nii palju lõigatud.”

Kristiinal on seljataga pimesoolelõikus, neerukivide eemaldamine, kaks keisrilõiget.

Päris hulluks läks asi mullu kevadel. Kristiina töötas puidufirmas ja külmetas talvel kõvasti. Taas algasid meeletud valud.

Suvel läks naine postiljoniks. Siis niitis palavik ta mitmeks nädalaks maha.

“Kopsupõletik,” ütles perearst doktor Aino Liba ja määras antibiootikumid.

“Mul on mingi probleem,” ütles naine. “Põiega on midagi lahti.”

Kristiina oleks võinud erakorralise meditsiini osakonna eriarsti juurde saada, kus muidu olid järjekorrad üle kolme kuu pikad. Tema seda ei teinud.

Mullu septembris käis Kristiina Tartu linna polikliinikus naiste­arsti juures. “Siin on kasvaja,” ütles doktor Maie Pastik. “Me ei tea, kas hea- või halvaloomuline.”

Keemiaravi tampoonile

“Kaks aastat võid elada,” pakkus doktor. “Või ka kolm.”

Kristiina sõnul laitis doktor lõikuse maha. “Nii kui õhku saab, on minek.”

Valud ja palavik ei andnud järele. “Ju ta siis kasvaja on,” püüdis Kristiina saatusega leppida. “Siis ma sain keemiat. Seda tehti Vallikraavi tänava vähi­kliinikus.”

Oktoobris algasid taas verejooksud. “Ma ei taha enam elada,” ütles Kristiina. “Lõigake! Lõhkuge mind nii palju kui tahate!”

Läinud aasta 9. detsembril saabus ootamatu lahendus. Kuigi tohtrid olid otsustanud, et Kristiinat hakatakse opereerima alles tänavu 13. mail, pääses naine tänu tutvustele varem operatsioonilauale.

Siis avastas Tartu Naistekliiniku günekoloogiaosakonna juhataja Ülle Kadastik Kristiina kõhukoobast uurides soolte vahelt kummalise moodustise.

Selleks oli hiiglaslik marlitampoon. Pikkus 10 sentimeetrit, laius 5.

Aastatega oli võõrkeha ümber moodustunud suur kapsel. Selle avamisel väljus sealt peale marlitampooni hulgaliselt mäda.

“Kas sa tead, mis sul sees oli?“ küsis doktor Kadastik, kui patsient pärast Maarjamõisa haiglas tehtud operatsiooni meelemõistusele tuli.

“Ole hea, pane nüüd küünal põlema. Sa oled uuesti ellu tulnud.”

Kes on süüdi?

Kristiina läbielamistega on kursis ilmselt paljud piinliku looga seotud tohtrid nii Valga kui ka Tartu haiglates.

Põhjus on lihtne: enne jõule olin selle Kristiina jutustuse põhjal kirja pannud ja sotsiaalministeeriumi juures tegutsevale ravikvaliteedi komisjonile saatnud.

Aastaid piinelnud naist vaevas mitu küsimust.

- Miks ma pidin üheksa aastat metsikuid valusid kannatama?

- Miks arstid minuga lolli mängisid ja nii lihtsat asja ei suutnud avastada?

- Kes on süüdi?

Ravikvaliteedi komisjon võttis asja põhjalikult ette. Peagi hakkasid Tallinna poole liikuma tohtrite seletuskirjad. Nood suunati arvamuse saamiseks pealinna parimatele naistearstidele.

25. märtsil langetas ravikvaliteedi komisjon viimaks otsuse.

Mida lugupeetud tohtrid oma seletuskirjades kirjutasid ja mis seisab ekspertiisiaktis, saame teada alles 2085. aasta kevadel ehk 75 aasta pärast. Paraku on selleks ajaks nii asjaosalised ise kui ka enamik tänastest lehelugejatest surnud.

“See oli kindlasti viga,” on ravikvaliteedi komisjoni sekretär Anne Poll napisõnaline. “Aga millal see võis juhtuda, kus see võis juhtuda, seda on tagantjärele täiesti võimatu kindlaks teha. Üheski haigusloos see ju ei kajastu, muidu ei oleks ta ju sinna ununenud.”

“See oli juhuleid,” rõhutab doktor Peeter Mardna.

Arstid läksid mitte tampooni otsima, vaid günekoloogilist operatsiooni tegema. Pärast operatsiooni otsustas doktor Ülle Kadastik Kristiine kõhus igaks juhuks väikese inventuuri teha. “Kui oleks jupitööna tehtud, poleks seda leitud.”

Mardna märgib siiski ka seda, et mitmed väited Kristiina jutus ei pea paika. Näiteks pole Tartu onkoloogiakliiniku tohtrid kunagi tampoonile keemiaravi teinud.

Samuti pole doktor Pastik Kristiinale öelnud, et tal jääb vaid paar-kolm aastat elada. Doktor Kadastik ei ole aga Kristiinale pärast edukat operatsiooni soovitanud küünalt süüdata.

Viis raviasutust reas

Kristiina loo muudab pikantseks see, et asjaga on seotud mitte üks, vaid tervelt viis raviasutust: Võru haigla, Valga haigla, Tartu linna polikliinik, Tartu Ülikooli naistekliinik ja onkoloogiakliinik.

Ekspertide sõnul pole küsimus mitte selles, et kümne aasta eest unustas keegi hooletu meditsiiniõde tampooni patsienti.

Palju tõsisem on küsimus, miks hiiglaslikku tampooni ei märgatud Eesti väidetavalt parimas raviasutuses Tartu Ülikooli kliinikumis, kuhu valude käes kannatav Kristiina abi saamiseks korduvalt pöördus. Kui palju tehakse meil ülikalleid uuringuid, miks ei kasutatud aga Kristiina puhul kogu diagnostilist parki?

Õnneks tunneb Kristiina end nüüd hästi ja lausa pakatab tervisest. Valud ja sage palavik on nagu nõiaväel kadunud. Kristiina tänab doktor Pastikut ja Kadastikku. Tänu esimesele pääses naine väljaspool järjekorda opilauale, teine vabastas ta aga aastaid piinanud valudest. “Kui selliseid arste rohkem oleks…”

Pärast seda, kui Kristiina ravikvaliteedi komisjoni poole pöördus, on naise sõnul suhtumine temasse muutunud. “Mulle öeldakse, et miks sa üldse rääkisid seda,” tunnistab ta.

“Kas te annate selle asja edasi?” päritakse temalt.

“Ma ootan vastust, siis vaatame, mis saab,” sõnab naine.


Selgitus

12. aprillil Maalehes ilmunud artiklis "Üheksa aastat valu: arstid unustasid naise kõhtu tampooni" on ebatäpsus.

Loo peategelase tsitaadist võib jääda mulje nagu lasuks saatusliku sündmuste ahela käivitanud keisrilõike eest vastutus doktor Eevi Ahunil. Kuigi dr Ahun osales operatsioonil assistendina ei olnud ta sel päeval kirurg. Operatsiooni eest oli vastutav lätlasest tohter (Dr. Erika Kaša).

Lisaks kinnitas dr Ahun, et ükski kirurg ei sulge lõikushaava enne, kui on saanud operatsiooniõelt kinnitava vastuse kasutatud operatsioonimaterjalide ja instrumentide õige arvu kohta. Tampoonide ülelugemise eest vastutab operatsiooni õde. Ravikvaliteedi komisjoni otsuses on kirjas, et ei ole tuvastatav, millises haiglas on jäetud tampoon kõhuõõnde, kuna patsienti on opereeritud korduvalt.

ML toimetus

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid