Kümned inimesed on uue neeru või maksa ootel
“See võib uut elundit ootavale patsiendile saatuslikuks saada,” tõdeb Põhja-Eesti Regionaalhaigla anestesioloog ja doonorkoordinaator Irene Kamenik. “Kahjuks on juba esinenud juhtumeid, kus nii ongi läinud.”
Igal aastal vajab Eestis mõnda uut elundit rohkem kui poolsada inimest. Kõige rohkem siiratakse meil neeru, aga ka maksa, silma sarvkesta, veresooni, vere tüvirakke ja luukudet.
Mullu tehti Eestis 53 neeru- ja 4 maksasiirdamist, mis on umbes sama suurusjärk kui varasematel aastatel.
Organite saamiseks on kaks võimalust – inimene loovutab abivajajale enda või oma ajusurmas viibiva lähedase elundi. Viimasel juhul talitatakse enamasti vastavalt lahkunu varasemale soovile, aga tema lähedastel on voli seda tahet ka eirata.
Uusi organeid on vaja aga rohkem kui neid leidub – näiteks eelmise aasta lõpus ootas uut neeru 47 ja maksa 2 patsienti.
Eksitava sisuga filmid
“Paari viimase kuu jooksul on olnud ainult paar doonorit ja nii hakkavad ooteajad kohe kasvama,” nendib Irene Kamenik, kelle sõnul võiksid inimesed oma sugulastele öelda või kirja panna, kas ta lubab oma elunditega pärast surma kellegi teise elu päästa.
Enamik inimesi selliseid juhtnööre endast maha ei jäta, aga erandeid on. Nii juhtus paar aastat tagasi ühe teismelise tüdrukuga õnnetus ja ta lamas ajusurmaga haiglas.
Tüdruku mures ema tunnistas arstidele, et talle ei meeldi elundite loovutamise mõte sugugi, sest oli kuulnud, kuidas mõnes riigis lokkab elundiäri ja selle nimel ka tapetakse.
Aga tütre koolis oli organidoonorlusest juttu tehtud ning noor neiu oli pärast seda emale öelnud: “Kui minuga peaks midagi juhtuma, ära sa jumala eest lase kõiki mu elundeid mulla alla panna. Ma saan nendega ju kedagi aidata.” Ja aitaski.
Elundeid eemaldatakse ainult ajusurmas patsientidelt, kellel pole enam mingit paranemislootust. Kameniku sõnul ei taha omaksed aga pahatihti uskuda, et ajusurmast välja ei tulda.
“Telekas näidatakse palju filme, kus peaaegu surnud ärkavad uuesti ellu, mistõttu inimesed hakkavadki arsti sõnades kahtlema – äkki saab ka minu lähedane terveks?” kostab Irene Kamenik. “Omaksed toovad ka näiteid, kuidas üks või teine tuttav koomast üles tõusis, aga nad ei tee vahet sellel, et koomast võibki inimene välja tulla, ajusurmast paraku mitte.”
Loetud tundide küsimus
Ka kogenud arstidel on raske murest murtud omastega elundidoonorlusest rääkima minna – mõnikord võib jutuajamiseks kuluda tunde, aga nõusolek jääb ikkagi saamata.
Mõnikord on sugulased küll nõus lähedaselt neerude võtmisega, aga keelduvad näiteks silma sarvkesta loovutamast, kartes, et see moonutab kirstus lahkunu nägu. Tegelikult mingit kosmeetilist defekti ei jää.
Kui loovutamisotsus on langetatud ja elund eemaldatud, tuleb tegutseda välkkiirelt, sest neer tohib väljaspool organismi olla kuni 12 tundi, maks aga ainult 6 tundi. Kuna doonor ja uue organi saaja ei pruugi olla samas haiglas, peab siirdamismeeskond olema igal hetkel valmis teekonda ette võtma.
“Õnneks on Eesti nii väike riik, et jõuame autoga õigel ajal igale poole kuhu vaja,” nendib Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikoordinaator Pärt Prommik.
Tema töö seisnebki siirdamisprotsessi korraldamises – doonori andmete kogumises, analüüsimises ning vahendamises, kõigi osapooltega läbirääkimises ja protsessi eri etappide õigeaegse toimumise tagamises.
“Ühe doonoriga seotud asjaajamisteks võib kuluda paar päeva,” tõdeb Prommik. “Aga kui samal ajal on mitu doonorit, tuleb kõigi nende asjaajamised korraga ära teha – siis on nii päevad kui ööd tööd täis.”
