Kanamüügikuulutusi tasub otsida ka ajalehtedest Kuldne Börs ja Soov; põnevamate tõugude osas on kindla peale minek MTÜ Eesti Väikelinnukasvatajate Seltsi koduleht, kust leiab infot erinevate kanatõugude (aga ka muud tõugu kodulindude) kasvatajate kohta, ja kodulinnukasvatajaid koondav foorum.

Millele kanade ostmisel tähelepanu pöörata?

- Lindudel peavad olema erksad ja selged silmad.
- Ninasõõrmed peavad olema puhtad, neis ei tohi olla nõret.
- Hingates on nokad kinni – välja arvatud juhul, kui neid on püüdmiseks taga aetud ja väljas on väga palav.
- Hari ja lokutid on pringid ja hea välimusega. Kukkede puhul viitavad mustad harjaservad tõsiasjale, et lind on külma saanud; see omakorda võib tähendada ajutist viljatust.
- Jalad on siledad ja puhtad. Olenevalt tõust on jalgadel neli või viis varvast. Taldade all ei ole muhkusid ega paistetust.
- Suled on siledad; puuduvad sulgedeta laigud. Kontrollige sulgi neid tagurpidi siludes – nii veendute, et kanal ei ole söödikuid.
- Kanad on erksad ja aktiivsed.

Lindude kojutoomiseks sobib igasugune lemmiklooma transpordipuur või selle puudumise korral pappkast, kuhu tuleb kindlasti sisse teha õhuaugud. Ärge jätke lindudega transpordikasti suvel kuuma ilmaga autosse!

Elust enesest

Enne kanade kojutoomist on väga oluline endale selgeks teha, millised harjumused on antud tõul. Mina otsustasin möödunud suvel hankida endale tiukru (tiukre või ka tiukri) kanade paari – need on nn kohalikku maatõugu pisikanad. Kui linnud ühel ilusal hommikul minuni jõudsid, polnud ma muidugi jõudnud neile eraldi majakest valmis seada, aga see käis kähku – suur koerapuur, selle ümber teisaldatav aedik, kah koerte oma. Söögi- ja jooginõud, allapanu puuri ja siis linnud aedikusse. Tehtuga rahul, läksin tuppa, panin paar muna keema (mida see kanapidaja muud lõunaks sööb) ja istusin taas arvuti taha tööd tegema. Kuskil kukla piirkonnas aga näris mind järjest intensiivsemalt mõte, et olen midagi väga olulist kahe silma vahele jätnud. Järsku mulle meenus: tiukrud on kanged lendajad! Tormasin õue.

Paarike oli mõistagi juba vabadusse lennanud – 50 cm kõrguse piirde puhul ei nõudnud see neilt erilist vaeva ka. Kukk Jürkal sain kohe sabast kinni ja kupatasin ta noorte braama ristandite juurde suletud aedikusse, Eit seevastu (kes on üks iseäranis jonnakas lind) end nii lihtsalt kätte ei andnud. Tema püüdsin kinni kavalusega – umbes 100 tiiru ümber sõstrapõõsaste, ikka potikuuri poole … kuni Eit viimaks potikuuri vupsas, mina ukse kinni lõin ja riiulile lennanud Eide traadist punutud kartulikorviga kätte sain. Komandeerisin temagi Jürka ja teiste noorlindude juurde.

Tuppa tagasi jõudsin just selleks hetkeks, et näha, kuidas munad musta suitsupilve mähkunud pliidilt suitsuanduri undamise saatel põrandale vupsasid. Hetk hiljem helistas G4S ja teatas, et meie talust jõudis häirekeskusesse tuletõrjehäire … Selgitasin olukorda, tegin välisukse tuulutamiseks lahti ja läksin ülemisele korrusele rõduust avama, et tuuletõmbus paksu suitsu majast kiiremini välja viiks.

Alla tagasi jõudes avastasin avatud välisukse kaudu tuppa tulnud kutsikad köögikapist välja sikutatud jahu puistematerjalina kasutamas. Kloppisin kutsikad puhtaks, kraapisin jahu kokku ja vajusin siis koos kutsikatega diivanile, et kogu sellest möllust hinge tõmmata. Just seda hetke pidas üks neist sobivaks diivani ja minu peale oksendamiseks – jahu ei ole ikka koera toit …

Eit ei leppinudki minu valitud kaaslastega. Ta käis laudas külakorda, kuni otsustas pidama jääda maraanide juurde. Jürka elab „assortiikarbis“ koos teiste väiksemat sorti kanadega ja tundub selle lahendusega rahul olevat. Need on õnneks rahuliku loomuga ja suhtuvad Jürka kamandamisse stoilise rahuga. Ja mina loen enne uute kanade majjatoomist tõukirjelduse kolm korda läbi – ja siis veel neljandat korda, nii igaks juhuks!


Piret Purru-Lemetti sulest ilmunud raamatut "Fabergé munad. Igaühest võib saada kanakasvataja" (kirjastus Maalehe Raamat 2010) saab osta hästivarustatud raamatukauplustest või tellida veebist.