Vähe sai parun eesti poistelt vemmalt!
Võidupüha eel avaldame valiku katkendeid vabadussõjalaste autentsetest päevikutest ja mälestustest.
“6. juuni. Oleme Lemsalu alevis. Eila hommikuks jõudsime ühes kaheksanda rooduga siia. Päev kulus uue aleviku vaatamisega ära ja õhtuks heitsime magusasse unne, kuid juba südaöösel aeti meid üles, et luuramis käigule minna.
Roodu nooremohvitser lipnik Hesse vajas peale meie, kahe kuulipilduri, veel 8 julgemat sõdurit. Läti komandandi sõdurid olevat teateid saanud, et Landeswehri väest keegi ohvitser – parun – olevat oma mõisat vaatama tulnud, mis Lemsalust umbes 25 versta Riia pool. Seega umbes meie ja Landeswehri liini vahel; ja siis nüüd ühes Läti sõduritega läksime teda püüdma. /---/
Tuju oli kõigil hea. Suvehommik oli ilus ja õhk täis enne-jaanilist aroma. Lahingutesse minnes olid mehed enamasti vaiksed, sõnakehvad, mõtetega endasse süvenenud. Siin kohal seda aga ei olnud. Oli tarvis ainult üks landeswehrlane-parun, kui esimene pääsuke sest kurja kuulutavast väeosast, kinni tabada ja Lemsalu tuua, et võiks ehk informatsioni saada vastasest väeosast.
Läti komandandi sõdurid sõitsid esimestel hobustel kui muidu kohapealsed elanikud ja tee tundjad. Enne aga, natuke veel landeswehrlase mõisani jõudmiseni, said Läti sõdurid kellegilt vastu tulejalt teada, et parun oli umbes tund aega tagasi oma mõisast lahkunud Riia sihis. Olevat kahe hobuse kalessis ühes alam ohvitseriga olnud.
Seisatasime ja meie ohvitser lipnik Hesse ühes Läti sõdurite ja nende ohvitseridega pidasid veidike aru, vaatasid kaarti ja näitasid kaugusesse kättega. /---/
Asi võttis natuke sõjalisema tooni. Meie kahe kuulipildurite hobune juhiti kõige ette, kuhu ka ohvitser Hesse asus. Umbes tunnilise sõidu järel jõudsime vallamajja, aga sealt [oli parun] just veidikese aja eest mööda sõitnud, ilma sees käimata. Kaardilt vaadates hargnes vallamaja lähedalt paralleelselt üks veiksem tee Riia sihis, kuhu peale pöördusime, et ehk kiirema sõiduga temale ringi vastu jõuda. Olime tähelepanelikud, huvitatud sest inimese jahist.
Tee oli rohtund, rööbas metsa tee, sõit tasane, kolinata. Varsti peame jõudma kruusa teele vastu, kust parun tuleb.
Mõlemil pool teed aga kasvas tugev okaspuu palgi mets. Ja just maantee ristil, meie metsateelt kruusateele pööramise käänakul, põrkasime paruniga vastamisi. Hetkeks seisatasime mõlemad, nagu jahmatanud ootamatuse üle.
Varsti aga hakkas kumbki poolt isesuguselt tegutsema, parun haaras revolvri ja paugutas meie sihis mitu pauku, mis aga õnneks ühtegi ei haavanud /---/, kuid selle aja sees olime aga ka meie oma sõidukitelt maas, tema juba sisse piiranud ja põgenemise talle võimatuks teinud. /---/
Tutvustasime endid kui Eesti vabariigi sõdurid, võtsime nendelt relvad, ja tunnistasime endi vangideks. Küll olid mehed ärevil, vihased, vaadates meid, riietuselt kui näruseid katkend paljasjalgseid hulguseid. Olime ju pool aastat juba igaüks alles oma kodustes riietes.
Parun rääkis vene keeli, et “laske mind vabaks, ma lähen oma mõisa ja elan rahuliku erapooletu põllumehe elu, olen tüdinud kõigist sõja seiklustest.” Vastasime, “vabaks ei saa enam iialgi, võib olla, et mõne päeva pärast oled korjusena mulla all.” Närvitses ja pomises endamisi... /---/
Lemsalu jõudes andsime paruni kohalise Läti komandandile üle, kus ta järgmisel päeval sellekohase välja kohtu otsuse põhjal maha lasti, ilma et temalt suuremat informatsioni Landeswehri jõududest teada saadi.” (Martin Virkus)
* * *
“Vaherahu lõppes 20. juunil. Hommiku kella nelja aeg hakkas kange kuulipildujate pragin ja suuretükkid andsid, nii meie kui sakslaste omad, vahetpidamata tuld. Umbes kella 6 aeg lendas Saksa aeruplaan kange surinaga Brooneburgi alevi poole, keerutas seal paar ringi, tuli siis mõisa poole – vist otsis meie patarei seisukohta.
Meie võtsime püssid ja läksime lähedal olevasse lepikusse ja hakkasime aeroplaani laskma, aga see ei pannud seda suuremat tähelegi, tiirutas paar ringi veel metsa kohal, kus meie patarei seisis, ja läks siis kange vurinaga omade poole tagasi. Ja pea oligi näha, et ta meie patarei seisukoha välja oli uurinud, sest pommid, mis ta saatis, lõhkesid nii meie patarei lähedal, et patareid tuli teise koha peale vedada. /---/
Teise roodu ühe koorma peal oli mootorratas. Meie küsisime koorma peal istuva sõduri käest, kust ratas saadud. Mees rääkis, et hommikul, enne kui sakslased peale tungima hakanud, sõitnud kaks sakslast meie posti juurde ja teine tõusnud ratta kõrval olevast istekorvist püsti ja ütelnud: “Matsid, mis teie ka sõdite, teil pole õigeid riideidki seljas, andke ilusti alla ja teile ei tehta kedagi!”
Tema (koorma peal istuv sõdur – toim) kui posti peal olija tõmmanud püssi laega sakslasele pähe, kes sinna paika jäänud. [Mootorratta] Juht näinud seda, pannud ratta kohe käima, aga tema tõmmanud püssiga kaks pauku tagant järele ja kuul trehvanud juhti surmavalt, ratas jooksnud kraavi, ja nii langes ratas meile soomuseks.” (Märt Mõrd)
* * *
“Sakslasi tabasime vist 26. juuni öösi kui nemad avasid meie pihta marulise tule rasketest suurtükkidest ja kuulipritsidest kui meie ei taganenud siiski. Järgmine öö saime päevaks ja ööks puhkust ja selle järgi viidi meid Jägeli jõe äärde, kus võtsime seisukohad.
Sakslane püüdis küll meile peale tulla, laskes isegi kord gaasi, mis küll minul ja mitmel teisel ninast ja suust vere lahti võttis, sest puudusid gaasimaskid, kuid surma ei saanud keegi. Et paljud said raskesti kannatada kiftise gaasi läbi, toodi meid liinilt ära kaugemale.
Kui juba mehed paari päeva puhkuse järgi tundsid veidi parema olema, tahtsid nad vägisi minna sakstele naha peale andma, et esiisadele tehtud patte tasuda, kuid siis korraga kuulsime, et kõik need ilusad unistused on mööda, sest Landesvehriga olla vaherahu tehtud.
Meeste meeleolu seda kuuldes oli õige räbal, sest kõik kinnitasid kui ühest suust, et vähe sai parun valu, rohkem oleks pidanud tundma Eesti poisi vemmalt omal turjal, et siis kord kaoks parunil isu meie esiisade maa järgi, kus ainsad peremehed ikka oleme meie, eestlased.
Et meil suuremalt jaolt kõik omad riided olid ja lõpmata närused, siis mõne päevane puhkus oli õige vajaline riiete korrastamiseks, et jälle minna punaste vastu.” (Rudolf Assentak)
* * *
“Oli õige haarav vaatepilt, kui kuus soomusrongi liikusivad raudse järjekindlusega Riia peale, vahetpidamata rauda ja malmi välja sülitades vaenlase seisukohtade suunas. Vaenlane oleks pidanud tõesti terasest olema, kui ta kaua oleks suutnud sellele raudsele rusikale ja kohutavale tulepõrgule vastu panna. /---/
Vaherahu saab teatavaks 3. juuli hommikul, igasugune sõjategevus tuleb lõpetada kell 12 päeval. Kuid seni ajani võib veel vabalt oma südant välja puistata.
Läheme ltn. Nepsiga “Rasputini” (soomusrongi Kapten Irv 130mm meresuurtükk – toim) peale, ning teada saades, et tagavaraks on veel ainult 6 granaati, otsustab Neps sakslastele kuni kella 12ni täpset kellaaega meelde tuletada – ja täpselt iga terve ning pooletunni möödumisel lendab üks 130-millimeetrine [granaat] Riia raudteejaama suunas. Viimane läheb teele üks minut enne kella 12, et mitte hiljaks jääda.
Ja siis on vaikus igal pool, kusagilt ei kosta ühtegi lasku. Ainult mere poolt kostab tumedat mürinat – nähtavasti on meremeeste kellad veidi taha jäänud. Kuid peagi on vaikus ka sealgi ja vaherahu sakslastega – põlise vaenlasega – on maksma hakanud. Meie poolt saadetud “kellaaegadest” olla üks kukkunud jaama lähedal saksa moonavoori keskele, tekitades seal hirmsat paanikat ja laastamistööd.” (A. Brakel)
Tekstide allikas: Riigiarhiiv
5. juunist 3. juulini 1919
- Selle lühikese ajaga purustasid Eesti väed baltisaksa Landeswehri ja Saksa Rauddiviisi väed Põhja-Lätis, andes ühtlasi parandamatu hoobi Saksa ülemvõimu taotlustele Baltimail.
- Sõda algas 5. juunil, mil Põhja-Lätis asunud Landeswehri väed ei allunud Eesti ultimaatumile tõmbuda Eesti väejuhatuse nõutud joone taha, vaid hoopis ründasid Eesti soomusronge.
- 6. juunil vallutas Landeswehr eestlaste ja lätlaste käest Võnnu. 10. juunil sõlmiti ajutine vaherahu.
- 19. juunil algas sõjategevus uuesti ning sakslased võtsid ette üldpealetungi, mille Eesti väed aga peatasid.
- 22. juunil algas Eesti vägede vastupealetung, meie väed vallutasid 23. juuni hommikuks Võnnu ning jälitasid sakslasi seejärel kuni Riiani.
- Eesti võidu tulemusena pöördus Läti Vabariigi seaduslik valitsus eesotsas peaminister Kārlis Ulmanisega 8. juulil tagasi Riiga ning sai võimaluse oma tööd jätkata.
