Tempel lõõmab ning kirg, millega peaosaline oma kätetööd vaatab, ei taha sügavasse lavaauku ära mahtuda. Aasta on 1988, Tallinna Pioneeride Palee näitering etendab Grigori Gorini "Imepõletajat" ning vibaliku nimi on Madis Milling.

Samasugune kirg ja pühendumus iseloomustab Millingu tegemisi ka 22 aastat hiljem, olgu tal siis käsil järjekordne teatriroll, teletöö või mõni Kaitseliiduga seotud ettevõtmine. Praegu kulub tema aur aga suuresti uue telemängu "100 sekundit" ettevalmistustele, mida Madis Milling 30. augustist TV 3 ekraanil juhtima hakkab.

* * *

Selles mängus peavad kolm mängijat koguma küsimustele vastates raha ning selle 100 sekundiga omavahel ära jagama. Telerahvas räägib, et mäng tekitas sinus supervaimustust. Miks?

Kas just supervaimustust, aga sellist mängu pole Eesti telekanalitel varem olnud - tempo ja ärevus on kogu aeg üleval, pinge püsib lõpuni. Üle hulga aja üks mäng, mis mind tõesti haarab. On põnev, kuidas kolm võõrast tiimitööd teevad.

Millest oleneb, kas see mäng ka televaatajat nii köidab nagu sind?

See oleneb paljudest asjadest - kuidas on valitud mängijad, mismoodi saatejuht hakkama saab, millal on saade eetris, mida näeb enne seda, milline aastaaeg parajasti on pluss veel hulk müstilisi agasid, mida keegi ei oska prognoosida ega analüüsida.

Sisseostetud formaadid kas hakkavad toimima või ei hakka. Näiteks "Nõrgim lüli" on maailmas väga populaarne, aga Eestis ei läinud käima ning põhjust ei oska keegi täpselt seletada.

Millised olid sinu ambitsioonid Herostratose mängimise ajal? Kas kibelesid ikka näitlejaks?

Päris väiksena tahtsin ma hirmsasti loomaarstiks saada, aga kui hakkasin 3. klassis näiteringis käima, siis tuli ka kindel teadmine, et tahan näitlejaks. Kui keskkooli lõpetasin, ei olnud lavakasse vastuvõttu ja ma läksin Pedasse (praegune Tallinna Ülikool - toim) näitejuhtimist õppima. Kogu kursus mõtles, et aastakese õpime seal ja siis proovime lavakasse. Aga meie punt sobis nii hästi kokku, et aasta pärast ei läinud keegi lavakasse isegi mitte katsetele.

Juba mõni aasta pärast diplomi kättesaamist ilmusid sa "Vanade ja kobedate" Valduri ja Silvina esmalt raadiosse ning siis telesse. Selle järgi sind vist enamasti teataksegi, ehkki oled teinud ka teatris komöödiarolle ning lööd "Kelgukoertes" kaasa?

Minu jaoks on "Vanad ja kobedad" juba unustatud etapp. Inimesed jagunesid sellest rääkides täpselt kaheks - ühed pidasid seda totaalseks jampsiks ja teised olid vaimustuses. Kui see oleks olnud täielik jama, siis poleks meie suveetendustel olnud nii palju publikut.

Kas sa pole tahtnud draamalaval tõsisemaid rolle teha?

Päris klassikat pole ma tõesti mänginud - kui komöödiarollidega on juba mingi märk maha pandud, siis on see raske kaduma. Aga õnneks pole mul erilisi Hamleti-ambitsioone. Olen teda Pioneeride Palee näiteringis mänginud kah.

Sinu jaoks pole vahet, kas publik teab sind Hamleti või Silvina?

Ei saa võrrelda sümfooniaorkestri kontserti ja Elmari tantsuõhtut - mõlemad on oma žanris vajalikud. Kui osatäitmine jääb meelde, siis on roll hästi tehtud, sõltumata tegelaskuju nimest. Üheainsa lause öelnud toapoiss võib teha mitu korda parema rolli kui primadonna.

Milline on kõige ilusam kompliment, mille oled mõne oma tele- või teatritöö eest saanud?

Kevadises "Laulud tähtedega" finaalsaates pidin Inesega duetti laulma. See kogemus võttis põlved nõrgaks - laulda tuli otse-eetris, Eesti parimatest muusikutest koosnev bänd selja taga, suurepärane Ines kõrval, prooviaega eriti pole. Tulin saatesse otse õppuselt Kevadtorm ning pärast finaali olin jälle nädal aega metsas.

Tagasisidet kuulsin alles siis, kui lõpuks linna tagasi tulin. Siis ütlesid paar inimest, keda ma eriti ei tundnudki, et ma olevat laulnud täitsa Frank Sinatra moodi.

Tööd on sul vist kogu aeg meeletult palju olnud?

Praegust majandusseisu arvestades tuleb teha oluliselt rohkem tööd kui paar aastat tagasi. Aga raha pärast, hambad ristis, olen pidanud ehk ainult paar-kolm tööd vastu võtma.

Kuid see ei puuduta televisiooni ega teatrit, vaid pigem suvepäevade ja erinevate ürituste juhtimist, mis on tõeliselt ränkraske töö. Nende osas olen üsna valiv.

Septembris algab sul ju veel üks töö?

Jah, ma annan Tallinna Tehnikagümnaasiumis ja Keila koolis riigikaitse tunde. Tõuke seda ainet õpetama hakata andis mulle üks väga negatiivne sündmus - Saue gümnaasiumi endise riigikaitseõpetaja vangipanek. See õpetaja oli Herman Simm.

Kuidas lapsed sind kuulavad?

Väga hästi kuulavad. Kui hakkad rääkima, et noorus on hukas, siis on tegemist esimese vananemise märgiga. Ei ole nad hukas ühtigi.

Mida sa oma tundides üldse õpetad?

Üks mu teatrikolleeg küsis irooniliselt: "Noh, kas sa õpetad lapsi tapma?" Mina vastasin, et ei, ma õpetan neid elus hakkama saama.

Õpetuse üks pool räägib sellest, mis on riik ja riigikaitse. Teine pool on eluks vajalikud oskused. Näiteks pärast meditsiinikursuse läbimist oskavad minu õpilased paremini esmaabi anda kui nende vanemad. Välja arvatud siis, kui mõni ema või isa on meedik.

Kas sa õpetad riigikaitset ainult missioonitundest?

See on jah, puhas missioonivärk. Kui ma kooli ja kodu vahet sõitmiseks mineva kütusekulu kokku arvutan ning seda koolipalgaga võrdlen, jään miinusesse. Aga loen oma eesmärgi täidetuks, kui minu õpilastest ei saa abituid vanainimesi, kes eksivad marjule minnes metsa ära ning politsei ja kaitseliitlased peavad neid taga otsima. Või kui nad autoõnnetust nähes ei karju seal kõrval abitult "Oh my god!", vaid annavad kiiresti ja oskuslikult esmaabi.

Kust sinul selle temaatika vastu huvi tekkis?

Ehk on see geenides. Mu vanaisa oli Kaitseliidu ohvitser ning võitis "õnneliku turismireisi" Vorkuta kaevandusse. 12-13aastasena leidsin maalt tollal keelatud kirjandust Vabadussõjast ja muust sarnasest, neid lugedes tekkis ka huvi. See, et ma 1990. aastal Kaitseliitu taastama läksin, oli juba üsna loogiline samm. Nüüd olen nooremleitnant.

Osa noori ei lähe isegi ajateenistusse.

Jäägu see nende südametunnistusele. Minulgi üks poiss ütles tunnis, et ei lähe riiki kaitsma, sest sõidab Eestist ju minema. Mina vastasin, et hästi, istud New Yorgis kenas baaris, rüüpad kokteili ja vaatad telekast, kuidas Tallinna pommitatakse. Et oi, näe, minu kodumaja on puruks lastud. Oi, äkki on minu vanemad seal sees. Siis vist ei ole enam kuigi tore kokteili edasi juua.

Kui oleks vaja Eesti eest rindele minna, kas sa läheksid?

Loomulikult. Kõhkluseta.