Olen või?

Ei mina täpselt tea. Kusagil usutluses tituleerid end vindunuks ja kopitanuks – teatripedeks koguni. Oledki enese suhtes kuidagi halastamatu, annad kogu kaikaga, teisi säästad.

Ehk ei taha ära sõnuda, et mul elus vedanud on.

On siis?

Oi, kohutavalt. Mu lennukad keskkoolilõpu absurdsed unistused on tuhat protsenti täide läinud.

Koolivennad väidavad, et olid oma kursuse hing. Nägin sind kord ammu Kukusse (Tallinna kunstiklubi) sisenemas, valge ülikond seljas. Igast lauast kostus kutseid.

Andsime kursusevend Jaan Rekkoriga vande, et enne kui kool läbi pole, Kukusse jalga ei tõsta. Kui lõpp käes oli, lasime valged ülikonnad õmmelda. See oligi esimene kord. (Itsitab jälle.) Aga mis hinge puutub – ju olin ma teistest ehk vähe kogenum. Enne kooli jõudsin poolteist aastat draamateatris inspitsient olla, Karusoo käe all. Õnnis aeg, ma sain teatri lõhnast söönuks. Lihtsalt hingasin seda õhku sisse, muud polnud tarvis.

Jooksid võtetelt siia kohvikusse, kas see niru mantel on mingi kostüüm?

Mida-mida? See on mu oma riie. Tõsi, ühest seriaalist, aga näe, hakkas meeldima ja ostsin ära. Mis viga?

Ei olegi... väga viga. Kaevume pealispinnast sügavamale. Oled enesepiitsutushoos end ka saamatuks nimetanud.

Olengi saamatu – nii mehe, isa kui ka eestlasena.

Luba su saamatust ilmestada ühe elujuhtumiga: noorsooteatri buss sõitis kord koduteel metskitsele otsa. Buss jäi seekord võitjaks, kits kaotajaks. Kõik koogutasid tuledevalgel rümbakese ümber, siis võtsid sina taskunoa ja nülgisid selle kitse ära. Ülejäänud eluperemehed vaatasid seda pealt. Täitsa saamatu lugu.

Kuidas saamatu mees tuli toime metskitse nülgimisega ning mida õpetas näitlejatele intervjuude andmise kohta Ingo Normet, selgub edasisest loost.