Koduotsingud kui kolgata tee
Otsisin hiljuti Interneti-listide kaudu Võru- ja Põlvamaalt üksi jäänud talu, mis vajab hoidjat. Sain kaheksa pakkumist inimestelt, kes olid huvitatud, et keegi nende maakodul elu sees hoiaks.
Eestis on palju inimesi, kel pole kusagil oma porgandit kasvatada, lastele onni ehitada ega hommikuteed juues maja taga sookurgi jälgida. Aina enam kohtab linnanoori, kes tahavad maal loodussõbralikult ehitada ja mahedalt aiasaadusi kasvatada, kuid maa ostmiseks pole raha ja pangalaenu ei soovita kaela võtta.
Nende hulgas on ka peresid, kes tahavad hulgakesi maale kolida ja rajada terve küla, ikka maheda eluviisiga. Ning perekondi, kes tahavad ainult suviti maal viibida ja kellelegi talutöödes abiks olla. Paljudel linnaperedel ei ole ju enam maa-vanavanemaid, kelle juures lapsed käia saaksid.
Samal ajal võib kõikjal maal leida tühjaks jäänud talusid. Mõnest metsa vahel kõrguvast kivihunnikust võib vaevu aimata, et seal on kunagi olnud kellegi kodu.
Aimatavad taluhoovid
Paljud talud on juba põhjalikult lagunenud ja heina kasvanud, kuid õunapuud kannavad ikka veel ning varemete vahel õitsevad lilled. On külasid, mis peaaegu ainult tühjadest talukohtadest koosnevadki.
Mõnda neist üksikutest taludest loodetakse müüa, kuid ostja leidmine võib võtta aastaid. Mõnda ei raatsi omanikud müüa, sest tegu on perekonna pärandiga, kuid ise nad sinna elama asuda ka ei plaani.
Mõned külad koosnevad peamiselt oma väikest talu püsti hoidvatest vanainimestest, kelle täiskasvanud lapsed on kaugel ja jõuavad külla harva.
Kokkulepe võõraga
Ometi ei tohiks taluomanikel ja maalekippujatel ühise keele leidmine raske olla. Need, kes soovivad elada maal ja rajada väiketalu, kuid ei ole valmis maa ostmiseks pikaajalist pangalaenu võtma, saaksid kasutada lagunenud talukohti.
Omanikud, kel ei õnnestu lagunenud talu küsitava hinnaga müüa, saavad anda maa pikaajalisse kasutusse ja rõõmustada selle üle, et nende talus elu jätkub.
Võimalused korrastada talu, kus ise sees elama hakatakse, ja pidada aeda, mille saadustest end elatama hakatakse, on palju reaalsem ja efektiivsem õppimisviis kui vaid koolitustel ja talgutel käimine ning raamatute lugemine.
Võidavad mõlemad osapooled — omanik saab laguneva talu asemel teatud aja pärast korras ja toimiva talu ning selle hoidja on omandanud kogemuse talu ülesehitamisel.
Teine kahtlusi tekitav küsimus on võõraste usaldamine. Inimesed on mulle öelnud, et nad ei julge oma talu võõrale anda — mine tea, kelle otsa võib sattuda ja mida ta seal majas tegema hakkab.
Sellepärast on talu hoida andmisel ja võtmisel ning abilise otsimisel ning ise abiks minemisel osapooltel alati vaja omavahel kohtuda ning välja selgitada, kas üheskoos asjade ajamine sobib.
Võimaluste arutamine ei kohusta veel millekski. Kui selgub, et arusaamad on liiga erinevad või miski ei sobi, siis on võimalik kedagi teist otsima asuda.
Ingrid Vooglaid on Lannu ökoküla algatuse eestvedaja
