Sadakond aastat tagasi oli mesi peaaegu ainuke üldlevinud magusaine. Haiguste ennetamiseks ja raviks kasutati peamiselt looduslikke vahendeid, mille hulgas mesi oli esimesel kohal.

Inimese jaoks on mesi üks väärtuslikumaid ja tervistavaid toiduaineid praegugi. Meemaailm on nii avar, et selle kõiki võimalusi on raske hoomata. Alljärgnevalt püüan Palu mesilastalu mesinike Aivi ja Lembit Kaasiku ning Evald Übi raamatu “Meeapteek” abil anda vastuseid küsimustele, mis mee kohta sagedamini üles kerkivad.

Kodumaine või importmesi?

Mee väärtuslikkust ja kvaliteeti pole väliselt kerge hinnata. Ühes võib aga peaaegu alati kindel olla. Kui osta mett otse mesinikult, näiteks laadalt, turult või meepäevadelt, võib selle ehtsust ja headust usaldada.

Suurtes kaubanduskettides müüakse palju välismaist mett, mille omadustes ei saa alati kindel olla. Ühte Hiina mett laboris uurides ei suudetudki kindlaks teha, mida see magus aine täpselt sisaldas.

Välismaine mesi võib olla ladudes seisnud aastaid. Lõunamaistel hoiuplatsidel meetünnid kuumenevad või on siinsed ärimehed mett “kaubandusliku väärtuse” ehk vedelana hoidmise huvides ülemäära soojendanud. Niisugust kristalliseerumata mett võib poelettidel näha aasta ringi. Paraku on aga selle väärtus kindlasti langenud.

Mee kuumutamisel tekivad nii mesilastele kui inimestele kahjulikud ühendid. Kasulikud fermendid aga lagunevad ja mesi enam ei kristalliseeru. Näiteks väheneb diastaasi toime, mis lõhustab tärklist. Või invertaas, mis lõhustab sahharoosi glükoosiks ja fruktoosiks. Kolmandana võib nimetada lipaasi, mis lagundab rasva.

Euroopa normatiivide järgi ei tohi mee diastaasi arv langeda alla 8, kuid Eesti meel on see tihti 30 ringis. Kõrgel temperatuuril mee sulatamisega kukub diastaasi arv tublisti allapoole ja sageli ka alla lubatava. Niisugune kuumutatud mesi on lihtsalt magusaine.

Seetõttu tasub julgelt osta kristalliseerunud mett ja soovi korral seda ise vedeldada. Lihtsaim viis on panna meepurk kuni 40kraadisesse vette puit- või plastrestile. Mesi sulab aeglaselt, peab olema kannatlik. Selle temperatuuri juures mee väärtus peaaegu ei lange. Teadlikud ostjad nii talitavadki.

Kust tuleb kvaliteet?

Vähetähtsad pole ka mee maitseomadused. Selle eest hoolitsevad mesinikud veavad tarusid ühest kohast teise – ikka sinna, kus on mee korjamiseks paremaid taimi.

Veel sõltub mee kvaliteet sellest, kas see on kärgedest välja vurritatud valminuna või mitte. Valmimata mesi sisaldab nii palju niiskust (piirmäär on 20%, kanarbikumee korral kuni 23%), et mesi võib minna käärima. Valminud mesi on kärjes kaanetise all. Tarust välja võetud kärjed peavad vähemalt poolenisti olema kaanetatud.

Kõige kindlam on osta klaaspurkidesse villitud mett. Kui selles on näha, et mesi on mitme konsistentsiga, on tõenäoliselt tegu valmimata meega. Kvaliteetne mesi on homogeenne.

Kristalliseerumine on hea mee omadus. Kui mesi aja jooksul ei kristalliseeru, võib kahtlustada, et selle tootmiseks on kasutatud suhkrulahust või on seda ülemääraselt kuumutatud. Mesinikud kasutavad suhkrulahust ainul mesilaste talvesöödana. Suhkrulahust antakse mesilastele sügisel pärast seda, kui mesi on tarudest välja võetud.

Inimesed, kes on sellest kuulnud, kahtlustavad, et seda tehakse ka suvel. Tõsi, mõni ebaaus mesinik on viletsal suvel kehva saagi parandamiseks võib-olla ka suhkrut appi võtnud, kuid seda juhtub haruharva. Ükski korralik mesinik võltsmeest huvitatud pole.

Kuidas kontrollida kvaliteeti?

Kas ka tavatarbijal on võimalik eristada suhkrumett naturaalsest? Lõhna järgi pole see alati võimalik. Kuna aga võltsmesi pole nii magus kui naturaalne, ei tekita see kurgus kipitust.

Evald Übi õpetuse kohaselt saab mee naturaalsust kontrollida kuivatuspaberiga, millele tilgutatakse mett. Kui mõne minuti pärast tekib paberi vastasküljele märg plekk, on mesilastele suhkrut söödetud. Naturaalse meega seda üldjuhul ei juhtu, kuigi absoluutselt välistatud ei ole.

Lembit Kaasiku õpetust mööda saab värskelt vurritatud mee naturaalsust kontrollida järgmiselt: tuleb võtta purgist lusikaga mett, tõsta see 30 cm kõrgusele ja lasta meel venida. Lõpuks tõmbub katkev meenire nagu kummipael üles ega jää tilkuma. Võltsmesi aga ei veni, vaid ainult tilgub.

Üks võimalus on veel. Kui valada mett vette, vajub ehtne mesi kindla joana anuma põhja. Võltsmesi aga valgub vees laiali. Korrektne hinnang mee kvaliteedile saab siiski sündida ainult laboratoorse analüüsi alusel.

Mesi säilib kvaliteetsena mitu aastat, kui kinni pidada säilitamise nõuetest. Mett tuleb hoida pimedas tihedalt suletud nõudes. Lahtises nõus omandab mesi ümbritseva keskkonna lõhna, mis võib olla ebameeldiv. Sobivaim säilitustemperatuur on 5–10 kraadi. Kõige sobilikum on kasutada taarana klaaspurke.